Sina lõpetasid meie kooli eelmine aasta, ehk aastal 2020, mida või keda igatsed kõige rohkem?
Hiljuti fotoalbumit lapates taasavastasin vahvad pildid kooliajast, arvestustest, lavatükkidest. See oli ilus nostalgiline hetk. Koolile vaatan tagasi helge pilguga. On mõningad õpetajad, kes jäid väga hinge ja kelle mõju on siiani tunda. Pole küll kuigi originaalne jutt, aga kõige rohkem igatsengi ma inimesi. Selles koolis käivad ja õpetavad nii palju erilisi ja isesuguseid hingi, et igaüks leiab oma. Mina leidsin ka, nii õpetajate kui ka õpilaste seast.
Foto: Michele Teder
Kuhu sind elu on viinud, millega sa hetkel tegeled?
Olen Eesti Disaini Majas assistent, tegutsen peamiselt turundusmaailmas. Toimetan tekste, olen copywriter, haldan sotsiaalmeedia kontosid, suhtlen disaineritega- kõike sellist põnevat. Samuti klõpsin vajadusel kaameraga. Juhendan ka KOKK teatritrupi kõige väiksemaid. Need 2.-3. klassi pisikesed on mulle südamesse pugenud! Lisaks olen ma endise õpilasena Waldorfkool Lätes teatritunni abiõpetaja. Tegelen veel kahe armsa põnniga, kellele olen lapsehoidja. Kõrvalt, nii-öelda unearvelt, teen ma ka erinevaid projekte, millest üks oli hiljuti muusikavideo.
Sel sügisel tehti Oskar Lutsu raamatu ainetel filmi nimega „Soo“, mis peaks sellel aastal loodetavasti vaatajateni jõudma ning sina mängid seal filmis ühte peategelast. Kuidas sa selle rolli said?
Sinna sattumisega oli veider lugu. Sõber saatis mulle castingu kuulutuse. Filmi režissööril Ergo Kullal oli eesmärk võtta filmi ühe noore lihvimata näitleja, kes täidaks Metskass Hilda rolli. Vaatasin siis kuulutuses olevaid pilte ja tundsin, et mina see küll olla ei saa. Matsin mõtte maha tükiks ajaks, aga ühel hetkel tuli tahtmine igaks juhuks siiski proovida. Saatsin enesetutvustuse, pildid ja kontaktandmed teele. Möödus pool aastat, kuni tuli kutse päris castingule. Kuna olin juba unustanud, et üldse kuhugi kandideerisin, oli see vahva üllatus. Veel suurem šokk oli, kui kohal sain teada, et kandideerijaid oli algselt 700. Castingul tegime aga peaosatäitja Franz Malmsteniga kaamera ees etüüde ja anti ka erinevaid improvisatsiooni ülesanded. Tegime põhimõtteliselt kõike seda, mida olin õppinud teatritundides või KOKKis. Lisaks pidi ka kaamera eest ühe stseeni peast esitama. Pärast castingut kirjutas Ergo Kuld ja küsis, et kas mul on sügis vaba. Ja mina olin vaba nagu lind.
Räägi natuke nendest võtetest ja enda emotsioonist.
Kui teatritundides olid abiks õp. Eva nõuanded ning vahvad ideed ja õp. Toomase targad mõtteterad, siis võtetel pidin enamjaolt ise kõigega toime tulema. Tunnen, et teatriklass pani toetava ja tugeva põhja alla. Suureks abiks olid baasteadmised karakteri loomisest, analüüsimisest ja muust säärasest. Usun, et julgus katsetada ja oskus keskenduda tulid samuti keskkooli teatritundidest. Kogu tiim võtteplatsil oli aga väga sõbralik ja üldselt valitses töiselt muhe õhkkond. Imetlen nende inimeste töövõimet ja pühendumist! Võtetel on ka palju ootamist. Küll vajavad kaamerad ja tehnika sättimist, kostüümid triikimist või tuleb oodata hoopis vihmapilve möödumist. Ootamine oli aga vahva, saime teiste näitlejatega minna näiteks metsa marjule või kuulata bussijuhi mälestusi noorusajast. Filmi tehes satub ka põnevatesse võttepaikadesse ja saab teha asju, mida muidu ei teeks. Näiteks aerutasime vanas puupaadis Franzuga ühe stseeni tarvis mööda rabajärve edasi-tagasi vist üle kahekümne korra. Samuti oli võimalus filmida pommiaugus Tapa Keskpolügooni lõhkamisalal. Kui keegi tahtis metsa end kergendama minna, siis pidi ta suure sõjamehe põõsaste vahele kaasa võtma. Noh, et miini otsa ei astuks!
Kui tohid oma tegelaskujust veidi rääkida, siis äkki paari lausega kirjeldaksid oma tegelaskuju filmis? Kas arvad, et oled sarnane oma tegelaskujule?
Kehastan noort neidu Hildat, keda kutsutakse Metskassiks. Hüüdnimi Foto: Robert Lang
ütleb tema kohta nii mõndagi. Parajalt metsik ja kaitsev, et näidata küüsi, aga vajadusel oskab ka pehmelt nurruda.
Kas ma olen temale sarnane? Eks ikka olen karakterile omaseid jooni enda seest esile kutsunud. Kui mõningaid elemete hingesoppidest välja ei koogi, siis tulevad appi mõne teise inimese iseloomujooned ja nüansid.
Mis on olnud sinu lemmik roll läbi aegade? Mida mängiks veel ja ära ei väsiks?
Kui ma olen aus, siis iga roll on nagu oma laps. Raske on nimetada lemmikut. Mida ma igatsema jään, on Kleopatra Maksimovna roll „Enesetapja“ lavastuses, millega me praeguse aja tõttu välja tulla ei saanudki. Kleopatra annab pigem energiat juurde, seepärast vast ka ei väsiks.
Millega veel vabal ajal tegeled?
Terve mu elu koosneb vabast ajast, mille kas siis töö, projektide, kunsti, loomingu, liikumise, looduses olemise, seiklemise, mõõduka laisklemise või suhtlemisega täidan!
Kuidas oled koroonaajal hakkama saanud? Mis sind kõige enam mõjutanud on?
Ma usun, et koroonaajal olen ma õppinud elama rohkem hetkes. Suurelt ette ei saa mõelda. Positiivne pool on see, et olen rohkem oma aja peremees. Mul on kujunenud sobiv rutiin ja mõnusad harjumused, samas jääb igasse päeva parajalt spontaansust. See teistmoodi aeg on tegelikult andnud mulle mingis mõttes vabaduse.
Sina kui vilistlane, anna gümnasistidele nõu, kuidas tulla stressiga toime?
Lihtsalt hinga! Sügavalt sisse ja välja. Pingeolukorras läheb inimene krampi ja tardub nagu surmahirmus loom. Kõige lihtsam viis lõdvestumiseks on hingamine. Teiseks usun, et vahel tuleb võtta asja huumoriga! Mind on turgutnud ka mõte, et kõik on mööduv.
Mis teeb Sind õnnelikuks?
Mind teeb õnnelikuks kõik, mis ühtib minu südamega. Minu südamega võib ühtida hea uni, kvaliteetne ja tervislik toit, siirad inimesed ja suhted, loomine, kunst, ilu, ägedad seiklused, jagamine, väikesed detailid igas päevas ja looduses. Sellised lihtsad asjad teevadki kõige õnnelikumaks!
Kuhu tulevik Sind edasi viib? Mis plaanid Sul on?
Nagu öeldakse: „Sina plaanid ja jumal naerab.“ Seega plaane ma ei tee. Küll aga panen paika fookuse, mille suunas soovin liikuda või millist energiat ellu kutsuda. Minu praegune fookus on valgus, kergus, tervis ja elurõõm nii füüsilisel kui vaimsel tasandil. Sinna poole ma liigun!
Foto: Luisa Greta Vilo