Iga koolipere liige teab Tomuskit, mõni Reeta, mõni Ilmarit, eriti teadlik lausa mõlemat! Kindel on aga see, et kõige ikoonilisem paar on nad 32. Keskkoolis juba aastaid ja seda tiitlit neilt juba üle ei löö. Saime nende lahkel loal natukene teada, kuidas näeb Tomuskite elu välja, kui koolis on tööpäev juba lõppenud ja palju muud põnevat.
*Reet ja Ilmar ei vastanud küsimustele koos seega igasugused sarnasused vastustes tulenevad pikaajalisest kooselust ja suurest armastusest. Ei ole tekkinud kahtlust, et noored oleks teineteise pealt ka maha spikerdanud vastuseid ;).
Kuidas ja millal kohtusite?
Reet: Kohtusime Tallinna Pedagoogilise Instituudi (praegune Tallinna Ülikool) keeltemajas. Aasta oli 1985. Olin teisel kursusel, kui maja peale tekkis mingi uus poiss. Kuna keeleteaduskonnas oli poisse vähe, siis oli ”uus nägu” kohe märgata. Aga ta tundus mulle endaga suhteliselt rahulolev noormees olevat ja seetõttu ma eriti talle tähelepanu ei pööranud. Järgmine kord nägin seda noormeest juba oma ühikatoas!!! Tulime sõbrannaga ülikoolist Heiti Talviku luuleõhtult, kui märkasin oma ühikatoa ukse taga kolme paari hirmsuuri kingi. Astusime tuppa ja seal ootasid meid kolm veidi ”kõrgendatud meeleolus” noormeest, kellest tundsin ainult ühte (ta oli olnud eelmisel aastal minu EÜE rühma komissar), kaks olid täiesti võõrad (Ilmar ja tema vend). Mäletan, et nad pinnisid meilt, et kuidas meile meeldivad Peda lehes avaldatud Tolmar Imuski (Ilmari pseudonüüm) naljad. Kuna need olid üsna teravad, siis mulle need väga ei meeldinud, mida siis otsekoheselt siis ka väljendasin, teadmata, et autor otse mu ees põrandal istub. Poistele tegi see loomulikult kangesti nalja. Tegelikult oli siis komissaril plaanis uue malevarühma inimesi üksteisele tutvustada. Suvel, Pivarootsi EÜEs saime rohkem tuttavaks, käisime tihti mere ääres jalutamas ja juttu puhumas. Sügisel, uuesti ülikoolis olles, kohtumised jätkusid ning järgmise aasta suvel abiellusime.
Kes kelle välja kutsus?
Reet: Ikka Ilmar minu. Kui ta pärast suve mu ühikaukse taha ilmus, oli see ausalt öeldes suur üllatus. Mul oli millegipärast jäänud tunne, et see võibki lühikeseks suveromansiks jääda.
Ilmar: Ma arvan, et mina olin see väljakutsuv pool. 1985. aasta kevadel, vist aprillis, toimus kohtumisõhtu Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegune TTÜ) tudengite ja Peda tudengite vahel. Pidime koos moodustama EÜE (Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva) Pivarootsi rühma. Üliõpilased tantsisid. Ühel hetkel otsustas mu tipikast vanem vend Reeda tantsima võtta. Ta tõusis ja hakkas ümber pika laua Reeda poole minema. Mina aga kargasin oma koha pealt püsti ja tegin üle laua viisaka kummarduse, mis tähendab seda, et mina jõudsin esimesena kauni tütarlapse tantsima võtta. Tantsisime mitu tundi. Suvel olime koos malevas, valasime Lihula lähistel betoonist sõnnikuhoidlaid. Sügiseks oli selge, et hakkame „käima“, nagu tol ajal öeldi. Tänapäeval nimetatakse seda vist „suhtes“ olemiseks.
Kuidas kirjeldaksid oma kaaslast?
Reet: Hooliv, usaldusväärne, peab oma sõna, tark, hea huumorimeelega, julge, väga töökas, väga järjekindel. Pikk.
Ilmar: Reet on väga hea kuulaja. Ja tal on väga arenenud huumorimeel. Ta on vist ainuke inimene, keda mu naljad naerma ajavad. Lisaks on ta väga hea ja hoolitsev ema ja tubli naine. Nagu Koguja on juba umbes 3000 aastat tagasi öelnud: tubli naine on mehe kroon.
Kas juhuse tahtel või meelega olete mõlemad tänaseni 32kk-ga seotud?
Ilmar: Mina sattusin 32. Keskkooli peaaegu juhuslikult. Kool avati 1971. aastal, mina pidin sel aastal minema esimesse klassi ja mulle oli määratud vene õppekeelega Tallinna 52. Keskkool. Aga kuna mu vanem vend ja õde suunati 37. Keskkoolist 32. kooli, lubati ka minul sinna minna. Peale minu on selles koolis õppinud mu õed ja vennad, mu onutütar, samuti meie lapsed ja mu vanema õe lapsed. Olen olnud tosin aastat kooli hoolekogus. Kui aga 32. kool otsis 2007. aastal inglise keele õpetajat, soovitasin Reedal kandideerida, sest minu arust on meie kool väga hea kool. Mõni aasta hiljem kutsuti mind kooli loovkirjutamist õpetama. Leidsin, et see on hea võimalus pisut oma teadmisi edasi anda ja hoida kätt planeedi pulsil. Olen ametnik haridusministeeriumi haldusalas ja tean, kui vähe on neid ametnikke, kes tegeliku koolieluga kursis on. Mul on hea meel, et mul on selline võimalus olemas.
Kas kummalgi teist tuleb õpetajaamet koolist koju kaasa?
Reet: Ikka. Mõlemal ja pea iga päev. Kooli ja hariduse teemadel mõtiskleme tihti.
Ilmar: Õpetajaamet tuleb alati koju kaasa. Isegi minul, kuigi töötan väikse koormusega. Töid parandan ikka kodus, ja häbi öelda – mõnikord räägime Reedaga kodus ka õpilastest. Kas me neid ka taga räägime, seda ma ei avalda. See on saladus.
Kes on järeleandlikum kooselus?
Ilmar: Targem annab järele. Ma ei teagi, kumb meist targem on. Reet oskab hästi inglise keelt, aga mul on doktorikraad haldusjuhtimises. Ärge arvake, et doktorikraad kedagi targemaks teeb. Aga ega see otseselt rumalamaks ka ei tee.
Reet: Mina. Eeldan, et Ilmar vastab siin samamoodi: ”Mina”. Oleme mõlemad suhteliselt põikpäised, eks siis tulebki põhjalike vaidluste käigus välja selgitada kellel ”õigus”on. Vahetevahel tuletame iseendale meelde, et targem annab järele. Siis on vähemalt motivatsiooni vaidlus lõpetada. Õnneks oleme olulistes asjades ühte meelt ja vaidlused tekivad väikestel, vähetähtsatel teemadel.
On teil mingeid ühiseid hobisid? Kui on, siis millised?
Reet: Looduses kondamine ja ujumas käimine, seenel käimine, kokkamine, ilmaasjade üle arutamine, rõdul väikese aia pidamine ja Koheva (meie rõduorava) eest hoolitsemine.
Ilmar: Loeme mõlemad üsna palju, liigume vabas õhus, mõnikord eraldi, mõnikord koos. Käime kirikus. Vaatame Netflixist põnevikke. Kunagi proovisin Reeda eeskujul kampsunit kududa, aga sellest ei tulnud midagi head välja. Valminud toode meenutas sokki.
Kohev (Foto: Georg Tomusk)
Kas on midagi spetsiifilist, mida tahaksid veel oma elus oma kaaslasega teha?
Ilmar: Tahaks käia koos Barcelonas ja ronida Sagrada Familia tornidesse. Veel tahaks käia koos Londonis ja Seattle´is. Ja loomulikult Saaremaal. Aga võib-olla ka Viljandimaal Pärsti mõisas. See on väga tore koht.
Mina olen mitu korda Barcelonas käinud, tore oleks seal koos käia. Reet on käinud Seattle´is, mina ei ole. Londonis oleme koos käinud, aga tahaks veel. Ja Saaremaal on lihtsalt lahe. Pärsti mõisaga on meil oma seos - sealt on pärit mu isapoolsed esivanemad.
Reet: Tahaks kindlasti elus (ja kahekesi koos) veel käia Londonis, Seattle´is, Veronas ja muidugi Viljandis. Unustamatult südamelähedased kohad.
Kuidas kujutate oma vanaduspõlve ette?
Reet: Ikka kahekesi koos rahulikult käsikäes kulgemas – mere ääres jalutamas, oma koduaias (-metsas) kohmerdamas, õhtuti kamina ees kiiktoolis istumas ja raamatut lugemas, lapsi ja sõpru külastamas, tegemas seda, mis parasjagu pähe tuleb.
Ilmar: Ma arvan, et me oleme üsna aktiivsed vanurid. Loeme raamatuid, liigume vabas õhus, vaatame Netflixist põnevikke. Ja kui ma saan üheksakümmend, ostan rööbaspuud ja õpetan Reedale hooglemist ja turiseisu.