Elu noore veganina võib tunduda kohati üpriski keerukas. Kust küll alustada? Kuidas mu pere ja lähedased sellele reageerivad? Kuidas ohutult ja tervislikult kõigest loomsest loobuda? Need olid esimesed küsimused, mis mulle pähe torkasid, kui hakkasin veganlusest ja taimetoitlusest ligikaudu kaks aastat tagasi rohkem huvituma. Tol hetkel otsustasin lihtsalt rumala peaga:”Kõik, tänasest päevast ma enam liha ei söö!”. Nüüd tagasi vaadates tundub see idee äärmiselt totter. Jah, usun siiani, et minu jaoks on veganlus ainuõige valik, ning pole juba päris pikka aega midagi loomset söönud, kuid kuskilt pean ma ju oma vajalikud toitained siiski kätte saama ning selleks pidin enda silmaringi laiendama.
2020. aasta tundus kuidagi väga loogiline periood, et oma elu täielikult muuta. Info kliimamuutuste kohta hakkas laialdasemalt meedias levima, mis ajendas mind uurima, kuidas püüda seda mingilgi määral takistada. Vaatasin dokumentaale, sirvisin artikleid ning hakkasin lõpuks oma peaga mõtlema. Kõik olid koroonakriisi tõttu oma eluga nii hõivatud, et minul, noorel kodus distantsõppel olijal, oli väga mugav oma harjumuste kallal nokitseda. Seega hakkasingi lugema veganblogisid, jälgima uusi sisuloojaid ning katsetama uute retseptidega.
Kui ma tollal oma lähedastele mainisin, et kavatsen mõneks ajaks kõigest loomsest loobuda, peeti mind hulluks. “See pole ju ometi võimalik, et kasvav teismeline ei söö liha!?”, “Mis eestlane sa sedasi oled!?”. Olin veidi nördinud, kuid ma ei jätnud jonni. Hakkasin iseenda toidu eest muretsema ning rohkem tervist jälgima. Loobusin lihast ja piimatoodetest, hiljem ka kalast ning praegusel hetkel keeldun ka mesilasmett söömast ja valmistan mett kevadeti ise võililledest. Samuti ei osta ma enam ühtegi nahast asja, vaid jälgin hoolega, et iga toode oleks täielikult vegan.
Tuleb tõdeda, et elades suhteliselt stereotüüpses eesti suguvõsas, on 100% vegan päris raske olla. Alles hiljuti perega jõululauas istudes oli tõesti päris nukker saada manitsevaid kommentaare oma elustiili kohta. Ometi lõppkokkuvõttes olen ma siiski vegan just iseenda hingerahu pärast. Ma tõesti ei suudaks tarbida midagi, mille tootmise tõttu on mõnd süütut looma alusetult ära kasutatud.
Aga kuidas tulla toime, kui tuttavad ei taha sinu tegemisi toetada? Minu puhul läks see kergelt. Ma lihtsalt lõpetasin mõneks ajaks oma plaanidest rääkimise ning tõestasin perele, et suudan olla iseseisvalt ja tervislikult esmalt taimetoitlane, siis vegan. Kas see oli õige või eetiline tegu, ma ei tea, aga kindlasti olen tulemusega rahul. Alustuseks hakkasin näiteks isale valmistama roogasid, mis olid täielikult taimset päritolu ning tema suureks üllatuseks maitsesid need nagu n-ö normaalse inimese toit. Näitasin talle, et veganid ei toitu ainult salatist ja tofust, vaid kohati toituvad isegi mitmekesisemalt kui mitteveganid. Tänasel päeval olemegi jõudnud kokkuleppele, et üldjuhul teen mina süüa ning soovi korral muretseb ta ise endale midagi loomset juurde.
Selle elumuutusega alustades oli veidi hirmutav, kui läksin näiteks välja sööma ja menüüst sain valida vaid kolme roa vahel. Juba selle kahe aastaga on vegantoidu osakaal metsikult kasvanud tavatoidu kõrval ning saan nüüd südamerahus käia poes ning väljas söömas ja tean, et saan alati kõhu täis. Eks vahel saan ikka vanuritelt pilke ja kommentaare, kui lasen baristal lehmapiima asemel kohvi peale hoopis kaerapiima panna, et meie generatsiooni “mimmud” on nii ärahellitatud, et enam ei kõlba isegi tavalist lehmapiima juua, kuid üldjuhul võtan seda pigem naljana.
Commentaires