Search
  • Reijo Roos

Valges kaubikus Hiiumaale ehk minu esimene kord hääletades

Hääletamine. Hoiad ainult pöialt pysti ja esimene heast sydamest (või haletsusest) peatuv kodanik viib su tasuta kasvõi maailma äärele. Olgu, maailm pole lame, äärt ei ole ja esimese auto peale ka tavaliselt ei saa. Aga oma pooleaastase hääletamise kogemuse põhjal võin ma julgelt öelda, et heasydamlikke ja vastutulelikke inimesi leidub me Maarjamaalt palju.

Esimest korda puutusin ma hääletamisega kokku 2020. aasta suvel, kui ma võtsin omale ambitsioonikaks eesmärgiks hääletada Tallinnast Hiiumaale. Minul ja mu sõbrannal oli yhine sihtpunkt, kuid tema läbis sama teekonda tavapärasel (igaval!) moel ehk bussiga. Tegin sellest enda jaoks võistluse ning otsustasin jõuda kohale enne teda. Mäng alaku.

Hilissuvine varahommik. Sõitsin koidukiirte najal number 18A bussiga Tallinna piirini ja natuke edasigi. Hakkasin Pärnu maanteelt omale kyyti otsima, kuid avastasin kiiresti, et sadadest ja sadadest mööduvatest autodest hoolimata ei näidatud mu peale võtmise vastu väga suurt huvi. Tunnid kulusid ja asi kisus aina lootusetumaks, kuid ma polnud nõus alla andma. Kurat, ma ei saa ega tohi ju kohe esimesel korral ebaõnnestuda.

Õnn pöördus järsku aga Saue ristmiku kohal (kuhu ma paari tunniga tasapisi kõmpinud olin), kus vene rahvusest keskealine paar mind peale võttis ja Haapsalusse viis. Nad ei olnud eriti jutukad (enamasti keelebarjääri tõttu), kuid sellest polnud ka hullu, sest ma olin niigi oma esimesest hääletamise kogemusest õhinas.

Haapsalus mõistsin, et mul läheb kiireks: ma pidin saama kohemaid autole, sest muidu poleks ma jõudnud oma sõbrannaga samale praamile ja mu võiduvõimalused oleksid langenud kui eesti majandus koroonakevadel. Keerasin oma papityki, millele oli kirjutatud „HAAPSALU“, teistpidi, ning kribasin kiiresti kohmakalt teisele kyljele „ROHUKÜLA“. Sadama poole pooleldi joostes ja pooleldi hääletades palvetasin, et keegi mu peale võtaks. Jumalasse ma tegelikult ei usu, aga sellesse lahkesse vanapaari kyll, kes ingliilmutuse moodi oma punase Opeliga nurga tagant välja ilmusid ja nii lahkelt mu Rohukülla ära viskasid. Ise olid nad aga Vormsile tööle minemas. Nende sõnul oli hääletajaid kunagi palju rohkem ja ma olevat olnud esimene viimaste aastate jooksul.

Jõudsin praamile, kus mu sõbranna juba ootas mind. Seis oli viigis.

Võidu tarvis oli mul veel yht kyyti vaja. Selle peale olin ma aga juba varem mõelnud ja praamile tulles oli mul juba tegelikult kyyt otse sihtpunkti olemas. Nimelt oli enne pardale tulekut sadamas yks reisibuss, mis sõidutas pensionäre. Sain paarilt naiselt teada, et bussijuhi nimi on Toomas, aga Toomase asukoht oli teadmata. Suitsupausil ehk. Sadamarannal kõndides leidsin ma bussijuhti ning Toomast meenutava vanema meesterahva, kellele ma end siis sirgeseljaliselt tutvustasin. See viisakalt riietunud mees ei teadnud yhestki Toomasest mitte midagi, rääkimata veel mingist bussist või pensionäridest. Kysisin, et kas ta sellegipoolest oleks olnud nõus mulle kyyti pakkuma. Mees kõhkles hetke, kuid nõustus. „Ma tegelikult ei tohiks,“ lisas ta. See märkus jäi mulle kysimärgina pähe tiirlema. Siis sain ma ka teada, et tal on valge kaubik.

Hiljem sain ma ka teada, et ta on politseiametnik, kes oli viimas Kärdla politseijaoskonda ID-kaarte ja muid dokumente ning seetõttu oligi ta mu pealevõtmises kahelnud, sest see olevat tegelikult tema ametil keelatud. Igal juhul oli see mitte-Toomas yks tõeliselt muhe mees ja poolel teel Kärdlasse lasi ta mind maha. Ma olin edukalt Tallinnast Hiiumaale oma sihtpunkti jõudnud. Suuremõisas ringi teinud buss saabus vaid mõned minutid hiljem. Buss jõudis kohale aeglaselt ja väsinult, justkui alandlikult teades, et ma olen võitnud.

See on kõigest vaid yks lugu mitmekymne samasuguse seas. Poole aasta jooksul olen ma kokku hääletanud seitseteist korda. Jah, tõepoolest olen ma kõik need korrad siiamaani kokku lugenud, sest igal korral on see elamus syyvinud sygavale mu meelekortsude vahele. Ma ei unusta kunagi, kuidas ma kaks tundi Tartu maantee ääres kylmetades sain lõpuks rekka peale, millega ma jõudsin minutipealt õigeks ajaks Tartusse esinema. Või kuidas me yhe mu teise hea sõbranna ja klassiõe Briannaga kogu Saaremaa hääletades läbi matkasime. Või kuidas ma Kersti Kaljulaidi isikliku kelneriga Põltsamaale sõitsin…




40 views0 comments

Recent Posts

See All
 

©2020 by Kiilitaja, Aktiiv. Proudly created with Wix.com

This site was designed with the
.com
website builder. Create your website today.
Start Now