Soome-rootsi kirjanik Ahlfors on endine Helsingi Svenska Teaterni peanäitejuht, lavastaja ja dramaturg. Ta on kirjutanud üle 30 näidendi, arvukalt laulutekste ja loonud neile ise muusika. Ahlforsi näidendi ,,Tuhk ja akvaviit” peategelane on koloneli lesk Vera Malmgren, keda kehastab Ita Ever. Eakas daam elab pärast mehe surma üksi suures soliidses Helsingi kesklinna korteris. Kuna kolonel loodust ei armastanud, tõi Vera urni koju, ta uskus, et urn võib seista kodus kaminasimsil, et temaga endiselt rääkida ja pikemaidki vestlusi maha pidada. Ta ei pidanud ka urni kõdunemist kalmistul õigeks. Vera leidis koloneli päeviku ja seda lugedes ning kommenteerides justkui vestleks uuesti koloneliga. Sealt tuli hulgi värvikaid kommentaare ja Vera õppis nii mõndagi uut koloneli päevikut lugedes.
Koloneliproua perekond oli küllaltki isemoodi seltskond. Tiit Suka mängitud alkoholismi küüsis vaevlev kunagine tipp-arhitekt ning Hilje Mureli paanikahoogude ja ülima kurbuse käes vaevlevad karakterid annavad üksteisele korraliku doosi vürtsikust ning näitavad hästi ühe mitte läbisaava perekonna käitumist taolises tragikoomilises olukorras. Kindlasti ei saa mainimata jätta Laine Mägi kehastatud väga ameerikalikku perepoja eksnaist, kes arvab end teadvat perekonna probleeme üksipulgi ning neist hoolsalt osa saada ja neid üsna küsitaval viisil lahendada proovib. Samuti Kersti Kreismanni mängitud perekonna pikaaegne teenijanna, kes andis terve etenduse ajal palju juurde mineviku selgitamisel. Kuna kolonel suri siis tekkis kirjul seltskonnal plaan suursugune korter maha müüa ja et seda saavutada, tuleks vanadaam vastutusvõimetuks kuulutada. Lahti läheb tohutu segadus, tehakse skeeme, kuidas Vera kuulutada vastutusvõimetuks, seda plaanides toimub küllaltki palju üksteisest mööda rääkimisi, mis kogu loo ainult naljakamaks muudavad.
Lavakujundus oli grandioosselt vanamoeline ja andis aimu ühest luksuslikust pere-elamust kesk soliidset Helsingi kesklinna. Oli aru saada, et tegemist on jõuka perega. Mulle meeldis, kuidas lava välja nägi. Laval oli kujutatud elutuba ning eemalt paistis söögituba. Läbi kahe vaatuse lavakujundus jäi samaks, aga see mind ei häirinud, sest kasutati kogu pinda ja oli ka n-ö tagaruumides käimist.
Teine vaatus on märksa tempokam ja ma ütleks, et isegi huvitavam, sest kõik plaanid, mis pandi perekonna poolt kokku lavastuse esimeses vaatuses, hakkavad nüüd tööle. Kui kogu esimese vaatuse hoiab Ita Ever publikut pihus, lahkudes vaid mõneks viivuks lavalt, siis teises vaatuses teeb Everi kõrval särava etteaste Tõnu Kark, kes kehastab peategelase noorusaegset armastust. Meelde ei jää mitte ainult Everi ja Kargu duett, vaid ka Kargu dialoogid Vera poja endise naise ja tütrega. Peale selle on poja eksnaise uus armuke, noor psühhiaater (Jüri Tiidus) katkestanud suusapuhkuse, et tulla vanaproua tervist kontrollima. Jüri Tiiduse kehastatud karakter oli minu isiklik suur lemmik, tema öeldu oli väga humoorikas ja oli aru saada, et mees on end rolli väga sisse elanud. Mitte miski ei kulge plaanipäraselt. Nagu ei ole ka mitte miski koloneli kodus nii hiilgav olnud, kui pealtnäha paistab.
Majapidajannal näib olevat palju suurem roll kui tolmupühkimine ja vaipade kloppimine, sest just tema toob välja väga paljut, mis teistele tegelastele märkamatuks jäi. Mulle väga meeldis, kuidas lõpuks kõik lahenes, tegelased, kellele olin terve etenduse vältel kaasa elanud, said oma soovi, ja karakterid, kes ei olnud publiku lemmikud, said selle osaliseks, mis nad väärisid. Tore oli näha, kuidas kõik näitlejad nautisid koos laval olemist, see andis etendusele palju juurde. Mulle endale väga meeldis, et see ei olnud selline lihtne komöödia, vaid oli ka midagi mõtlemapanevat.
Kokkuvõtvalt võib öelda palju head, Draamateater tõestas end oma headuses ja tõi lavale ühe tõelise komöödiatüki. Kui lavastus oli lõppenud, ei tahtnud aplaus kuidagi vaibuda. Nii saal kui ka kaasnäitlejad aplodeerisid Ita Everile ja loomulikult minul oli au näha proua Everit oma parimates aastates endiselt mängimas suuri peaosasid ja nii meisterlikult, kui tema seda tegi.
Comments