Mis uksi on avanud 32. keskkool Teis endis?
Olen selle saatusliku pöörde eest siiani väga tänulik, hiljem tagasi vaadates võin öelda, et keskkooliaastad juhtisid mind üsna veenvalt vaimsetele radadele. Kummastavalt ei puuduta see niivõrd teatriõpet, pigem seltskonda, kellega kokku juhtusin. Meie klassis kujunes välja väike vandeselts, kes hakkas regulaarselt koos käima. Esmaimpulsiks oli Maurice Maeterlincki sümbolistlik lühinäidend „ Kutsumata“, mida asusime iseseisvalt lavastama, aga proove saatsid olulised vestlused erinevatel kultuuriteemadel. Sealt tulid mu ellu Dostojevski, Hesse, Hofmannsthal, Marquez , Remarque jt , „neelasin“ raamatuid ilma igasuguse koolikohustusliku nimekirjata, need teosed polnud õppeprogrammiski, aga oleks lihtsalt erakordselt piinlik olnud mõnel järgneval õhtul vait olla, kui aruteluks läks ja sul oli lugemata... Ühtlasi oskan täna eriti tänulik olla mõnele imelisele õpetajale, kelle isiksus oli samuti häälestajaks hilisematele valikutele elus.
Mida tegite peale 32. keskkooli lõpetamist?
Loogiline oleks olnud ju minna sisseastumiseksamitele meie tolleaegsesse teatrikooli, lavakunstikateedrisse, aga minus oli kosunud ambitsioon asuda õppima teatriteadust, mida neil aastatel Eestis ei õpetatud, seega oli sihiks Leningradi Riiklik Teatri- Muusika- ja Kinematograafiainstituut. Läbisin edukalt kollokviumi ja järgmine eksam oli retsensiooni kirjutamine, teemade nimistusse oli sattunud ka Mihhail Rommi dokumentaalfilm „Ja siiski ma usun“, mis mind tol kevadel oli kinos täiesti lummanud, asusin siis kirjutama... ja sain aru, et mul lihtsalt puudub venekeelne sõnavara, millega oma tõelisi mõtteid väljendada, pärast kolmandat lõiku läksin sujuvalt eesti keele peale üle... Andsin töö komisjonile, seda kaasa võtta ei tohtinud ja läksin otseteed dekanaati dokumente välja võtma, sain aru, et oma „puukeelega“ ma lihtsalt ei saaks veel hakkama. Tulin Tallinnasse tagasi, panin ennast kirja vene keele aastastele kursustele ja läksin tööle suurde tehasesse Dvigatel, kus kogu asjaajamine oli samuti vene keeles. Jõudsin seal valukojas liivakärne vedada napilt kuu aega, kui ühel hommikul pärast öist vahetust, andis keegi mu ukse taga nõudlikult kella, avasin unesegasena ukse ja koridoris oli üks daam, kes esitas lakoonilise küsimuse : „Kas te siis teatrikooli ei kavatsegi tulla?!...“ See oli legendaarne Panso kooli juhataja abi Ivika Sillar, kes tuli just Noorte Hääle toimetusest, kus ta käis lehte panemas kuulutust lavakooli järelkonkursist noormeestele. Ajakirjanik Maris Laubre tundis huvi, kas see poiss, kes kevadel retsensioonikonkursi võitis, põhikatsetele ikka jõudis. Honorarilehe pealt leiti aadress, minu maja jäi lihtsalt Ivika koduteele... Läksin proovima ja nädala pärast teatasin oma tsehhiülemale, et ei saa enam tööle tulla, alustan õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Selle seiga puhul kehtib vana tarkus – ega saatuse eest ära ei jookse...
Kuidas kooli tagasi sattusite, seekord küll õpetajana?
Olen olnud kolm aastakümmet kooliteatrite erinevate festivalide žüriides, üsna kursis sellega, mida tehti ka Tallinna 32. Keskkoolis, need lavastused äratasid huvi ja olid alati oodatud. Kui 2016. aasta kevadel helistas Maarja Merigan ja küsis, kas oleksin nõus tulema oma vanasse kooli teatriõpetust andma, ei mõelnud ma pikalt ja võtsin pakkumise rõõmuga vastu.
Kas hakkasite kooli ka teistsuguste nurkade alt nägema, kui tulite siia õpetajaks? Mis muutus?
Oh, muutunud oli üsna palju! Seal, kus praegu on teatriklass, asus meie ajal keemiakabinet, praeguse õpetajate toa asemel oli füüsikakabinet, aula lava oli kõrgem ja avaram, paiknes aga sissepääsu kõrval, neid füüsiliselt muutunud „nurki“ on piisavalt. Mis aga puutub ülekantud tähendusse, siis on suur vahe, kas tuled kooliuksest sisse muretu ja pisut kõrgendatud enesehinnanguga teismelisena või juba soliidsemas eas vastutajana, et tunnid toimuksid ja neis oleks ka piisavalt sisu.
Kas kooli atmosfäär on jäänud aastate jooksul samaks või on midagi muutunud?
Laias laastus vast küll ja need märksõnad, mis kattuvad on: hoolivus, sõbralikkus, tegutsemislust. Aga mulle tundub, et tänases koolis on palju rohkem võimalusi noorte initsiatiivi rakendamiseks, on enam väljakujunenud traditsioone ja erinevate õppesuundade kokkupuutepunkte. Mulle tõsiselt imponeerib meie kooli väga mõjus Spordivaim ja Aktiivi sünergia erinevate projektide korralduses. Maja on tulvil võimalusi, oska vaid teha valikuid.
Mida peate enda elus suurimaks õnnestumiseks?
Raske üheselt vastata, et oleks üks ja suurim. Üldtuntud on klassivend Andrus Vaariku vastus sellele küsimusele – hea, et pätiks kätte ei läinud...
Miks on Teie arvates 32. keskkool saavutanud niivõrd suure populaarsuse?
Ju siin kivilinna paneelide vahel paiknebki üks väike vaimuoaas, kus ennast hästi ja turvaliselt tunda, kus jagub põnevust igasse päeva ja palju sõbralikke kaasteelisi ühes suunas rühmamas, ESIMENE PARIM KOOL meie riigi haridusloos!
Mis on õnn?
Mäletan, kui kooliajal leidsin ajakirjast Looming Arvo Valtoni luuletuse, mis oma lihtsuses tummaks lõi, nii et vastan tsitaadiga :
Selleks ainsamaks eluks
mida on sulle vaja –
suutäis leiba,
näputäis soola,
üks väikene maja,
sületäis kuivi puid
alla su supipaja,
üks rahvas ja keel,
mõned lapsed su najal,
öösel üks uni,
üks mõte
ja linnulaulu kaja,
veel kuukiir
see kahvatuõrn
ehk üle su teeraja.
Milline on ilus inimene?
Välised parameetrid on kõik suhtelised, ilu asub ju vaataja silmades. Minu jaoks on inimene ilus siis, kui ta hing laulab, vaim on ergas, huumorisoon tugev, kui ta kätkeb endas saladust ja tema naer heliseb. Muide, jälgige inimesi ja nende spontaanset naeru, kui uskumatult reetlikud võivad olla need heliülesvõtted sisemaailmast...
Soove koolile 50. juubeli puhul?
Vastupidavust keerukate aegade kiuste toime tulla, piisavat jonni säilitada kõike seda kaunist ning head, mis meie koolile näo annab, arukaid valikuid võimaluste rägastikus, põnevaid inimesi meie igapäeva. Ja muidugi - usku, lootust ning armastust!