Eestlased on alates aegadest ammustest olnud maausku — “maarahvas”. Meiega on alati kaasas käinud müstiline loodusaustus- ja armastus ning esivanematekultus. Viimase tähistamiseks on katoliiklikus kirikus 2. november tähistatud hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Sügisene aeg sobib hingede austamiseks suurepäraselt, kuna juba pime aeg ning raagus puud toovad hinge kummaliselt ootusäreva väreluse — kas nad tõesti valvavad meid? Kus nad on? Kes nad on?
Hing on vana läänemeresoome sõna, mis määratleb elu inimeses, loomas ja muus looduses. Ta asub kehas üleni, ka selle üksikutes osades — juustes, veres, küüntes ja nii edasi. Hinge sisaldavaid kehaosi ei jäeta kunagi laokile, kuna nende kaudu võis omanikku mõjutada ning talle haiguseid saata: õue visatud juustega seostatakse peavalu, lõigatud ja mahaloobitud küüntest saab kurat või päkapikk endale nähtamatuks tegeva kübara. Irdhing on inimene oma kehatus olekus: hing võib minna ajutiselt teise kehasse, erilisse hingeolendisse (tuulispask, virmalised) või hingelooma, kuid ta võib ka jäädavalt kehast lahkuda — siis inimene “heidab hinge” ehk sureb ning liigub kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), teispoolsusesse või tegutseb endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käib hingedeajal kodus või õela inimese, nõia, tapetu, hukkunu, enesetapja korral liigub teatud aja ringi kodukäijana).
Esivanemate hinged on väga au sees veel näiteks Ühendkuningriigis, Ameerikas, Soomes, Mehhikos, Balil ning Hongkongis, kuid see artikkel räägib Eesti tavadest. Hingedeaeg, põhjarannikul ka jaguaeg on enamasti aeg 29. septembri ehk mihklipäeva ning 10. novembri ehk mardipäeva vahel. Sel ajal austatakse eriliselt ja oodatakse koju surnud esivanemate hingi. Nagu juba eelnevalt mainitud, siis Eesti rahvausundis usutakse, et nad elavad väljaspool surnukeha ning esinevad putukate, lindude või ka madudena. Seepärast järgmine kord, kui mõnda ehk pealtnäha hirmutavat tegelast näed, hoopis tervita teda viisakalt ning mõtle ka kadunud kallitele. Vanad eestlased uskusid, et surnud esivanemad tulevad hingedeajal või talvisel pööripäeval, 21. detsembril kodu külastama. Selleks puhuks kaeti ööseks tuppa või sauna toidulaud ja pererahvas magas maas õlgedel, jättes asemed küllaoodatavatele hingedele. Tavaliselt kutsusid peremees- ja naine hingi toidulauda nimepidi, paludes neil kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul saadeti nad viisakalt tänades ka tagasi.
Kui aga korraks põigata hingedeajast kõrvale, siis enamasti igal majal usutakse olevat ka püsielanikust majahaldjas ehk maja kaitsja, kes pahadele ennast ei ilmuta, kuid headele teeb head ning aitab koduste toimetustega. Näole annab vaim end harva — enamasti siis, kui majarahvas magab. Tülitsemise ja sõimlemise peale haldjas põgeneb. Eriti on just hingedeajal keelatud müramine, naljatamine, kisamine ja kärarikkad tööd, ka villaketrus ja kudumine. Kui koduhaldjat pahandatakse, tuleb õnnetus, kuid seda saab lahendada ohverdamise teel: laudile pandi toiduaineid, nurka valati jooki maha. Õlleteol ei tohtinud kindlasti unustada majahaldjatele joogipoolist pakkuda!
Lisaks mardi- ja kadrisantidele on Eestimaal olemas ka vähemtuntud hingesandid, kes tegutsesid eriti Mulgimaal. Hingesandid, kes olid enamasti lapsed, käisid õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või ka hauataguselt uludes perede akende taga. Sarnaselt kadri- ja mardisanditajatele nad andeid ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid. Keskaja hingedepäeval oli kombeks valmistada hingekakkusid ehk hingeleiba. Kui hingesandile anti kakk, pidi ta lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et too pääseks taevasse.
ODRAJAHUKARASK HINGEKAKUKS
300 g odrajahu
1 tl soola
1 sl suhkrut
2 tl söögisoodat
1 suur või 2 pisikest muna
500 ml keefirit
soovi korral peotäis röstitud seemneid ja pähkleid või 1 sl kuivatatud ürte
Pane ahi sooja, et saaksid karaski võimalikult kiiresti pärast taina kokkusegamist ahju tõsta (keefir ja sooda hakkavad kokku puutudes kohe reageerima).
Mõõda kuivained kaussi ja sega korralikult läbi.
Lisa sekka muna ja keefir ning sega tainas kiirelt ühtlaseks. Kui soovid, pane juurde ka seemneid, pähkleid või ürte – mida parasjagu kapis on.
Kalla tainas küpsetuspaberiga kaetud leiva- või keeksivormi, raputa peale
veidi seemneid ning küpseta pätsi 200 kraadi juures (ilma pöördõhuta) 45–50
minutit, kuni karask on pealt helekuldne ja läbi küpsenud.
Lase valmis karaskil paar minutit vormis jahtuda, seejärel jahuta seda edasi restil.
Eelmise sajandi lõpust on siiani säilinud traditsioon, kus hingedepäeval süüdatakse koduakendel ning kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad. Vanema põlvkonna jaoks on kalmistul käimine ning haudade korrashoidmine siiani väga tähtis kohustus, kuid nooremate seas on selle tähtsus aina enam kustunud. Proovi Sina seda muuta ning kanna hoolt, et need traditsioonid jätkuksid. Ehk puhu isegi mõnele vanemale elu sisse, näiteks hingekakku küpsetades.
Kasutatud allikad: https://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-hingedepaev.php
Comments