Igaüks meist on vast korra marti jooksmas käinud või vähemalt on sellest midagi kuulnud. Tänapäeval on sellest saanud tore püha novembrikuus, mil lapsed tõmbavad selga isa vana kuue ja pähe paksu läkiläki, võõpavad näo ema meigikoti saadustega tumedaks ja käivad kambakesi majast majja lauldes mardilaulu ning küsides pererahvalt ka ehk paar mõistatust, vastutasuks saavad nad head paremat põske pistmiseks või koguni raha. Aga kust tuleb üldse mardipäeva traditsioon või milline nägi see välja tänapäev laste vanavanavanavanemate või veelgi vanemate põlvede nooruspäevil? - Kohe saame teada!
Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev, mida Eestis seostatakse Martin Lutheri sünnipäevaga ning seda tähistatakse 10. novembril. Marti joostakse aga päev varem, see on 9.novembril.
Mardipäev oli põhiliselt meeste püha ja seotud põllundusega. Selleks ajaks pidid olulised välitööd - nagu rehetöö, linaropsimine, viljatuulamine, kapsaste hapendamine – olema lõpetatud või lõpetamisel. Nüüd võeti käsile talvised tubased tegemised. Naistel algasid ühised tööõhtud, olulisel kohal oli siis ketramine. Keelatud oli aga ketrustöö mardipäeval. Kui keelust kinni ei peetud, võis lambaõnn kaduda. Mehed siirdusid mardipäevast raie-ja veotöödele.
Mardipäeva eelõhtul, 9.novembril, käisid maskeeritud külanoored ehk mardisandid perest perre. Marti jooksmas käisid algselt noormehed, kes riietusid tumedatesse rõivastesse, kandsid pahupidi pööratud kasukaid, takkudest valehabemeid, rohmakaid maske jm kandjat tundmatuks tegevaid esemeid. Mardisandid moodustasid tihti mardipere isa, ema ja lastega. Kanti ka loomakostüüme – mardikaru, -hobune, -sokk jt. Mardisandid liikusid mardilaupäeva õhtul salgakaupa perest peresse, soovisid vilja- ja karjaõnne ning said vastu kingitusi.
Enne sisenemist palusid mardid selleks luba, kurtes, et käed, jalad külmetavad.
Näiteks lauldi:
“Laske marti sisse tulla, marti, marti.
Mardi küüned külmetavad, marti, marti.
Mardi varbad valutavad, marti, marti.
Marti tulnud kaugelt maalta, marti, marti,
Ümbert see ilma ilusa marti, marti,
Kaugelt see kuu kõvera, marti, marti,
Tagant taeva tähtesida, marti, marti.”
Tuppa tulles lauldi ja tervitati kõiki viisakalt. Tantsiti, visati herneid ja viljateri ning sooviti sealjuures hea vilija-, lamba- ja maaõnne. Noortele sooviti head peiu-ja pruudiõnne. Seejärel testiti pererahva teadmisi, lasti lastel raamatut lugeda ja küsiti pererahvalt mõistatusi. Kõik see toimus ühes lauluga, iga toimingu jaoks oli oma laul väljamõeldud. Enne minekut kogusid Mardid pererahvalt ande, peamiselt lambaliha või sealiha, pool seapead, seajalgu, herneid või ube, õunu ja juurvilju, verikäkki jne.
Ära minnes tänasid mardid pererahvast taaskord lauluga, ka uksest välja liiguti tantsu ja viisijupi saatel.
Juhul, kui mardisandid ukse taha jäeti, soovisid nad pererahvale nälga ja karjale kadu, tõbesid ja muud ebaõnne.
Tembutati ka õues: vanker, regi või mõni põllutööriist pandi ukse taha või tiriti hoone katusele, puuriit lükati ümber või laoti puud ukse taha, et seest välja ei pääseks.
Sanditamine lõpetati aga tavaliselt peoga või mardipulmaga, kus keskseks oli mardinoorik ja tema peigmees. Pidu peeti kas viimaseks käidud talus või külakõrtsis. Seal söödi ära kõik kostiks saadud toiduained ja jagati muud annid. Maha võeti ka maskid. Mõnikord peeti selliseid pulmi mitu päeva.
Selline oli mardipäev vanasti, tänapäeval aga käivad marti jooksmas peamiselt lapsed ning poisid ja tüdrukud segamini. Kindlat meeste ja naiste püha enam ei ole. Samuti on kogu külaskäigu kava kõvasti kergemaks läinud, enam ei laulda nii palju ja ka vilja või herneid ei visata enam pererahva põrandale, mis on muidugi mõistetav, sest ega pereema selle üle teab, mis õnnelik just ei oleks. Praeguseks on mardi- ja kadripäevast saanud peamiselt meelelahutuslik sündmus, lapsed riietavad end kostüümidesse ning käivad naabrite juures selgeks õpitud laule ja mõistatusi esitamas, pakkudes sellega naabriperele palju rõõmu. On ju tore näha, et peale kasvav põlvkond pole veel esivanemate traditsioone täielikult unustanud ja kannavad neid ikka edasi.
Kellel nüüd tekkis soov ise ka marti jooksma minna, siis ruttu-ruttu vanemate kappidesse tuulama ja mardi laule pähe õppima, veel jõuate!
Kui aga tunned, et endal on vanust juba piisavalt ja mardi jooksmise east juba välja kasvanud, siis ei tasu unustada, et algselt oli tegu hoopiski meestepühaga ja viljaõnne käisid soovimas ka täiskasvanud mehed. Või siis tasub mardipäeva traditsiooni hoopiski oma noorematele õdedele-vendadele tutvustada ja koos nendega naabreid lõbustama minna.
Toredat mardipäeva!