Üks päev
Istun kohvikus ja teisel pool akent laiutab hall ja jahe rõhuv loor. Puul on mõned lehed ja need õõtsutavad end õrnalt okstel. Kohviveski teeb pidevalt müra ja ma olen närviline. Müra on suur ja oma mõtteid on raske kuulda. Minuga istub paar sõpra ja me kõik õpime, matemaatika vajab palju õppimist. Ma olen nagu põrandavaip, mis ootab tolmust kloppimist, et jälle ilus välja näha. Võin vist ootama jäädagi. Külmpruulitud kohv paneb jala tatsuma nagu ikka ja kõik on nagu vanaviisi, siis kui kõik tundus kerge ja lõbus. See aeg jäi põhikooli lõppu, pärast seda on olnud palju läbielamisi. See tänav tundub mulle vahel nagu Brooklyn ja see tunne on hea ja täidab mind seest, mis sellest, et kõik muu tahab mu lössi vajutada. Närvilisus on viimasel ajal valdav olek. Kuidas seda ära ajada? Äkki mõtlen varsti välja.
Päev
Kui pikk päev seljataga, on voodi alati p a r i m koht, kuhu maanduda. Midagi on selles pehmuses. Pilve meenutab mingit moodi. Mõnus. Kommid on ka pehmed. Äkki sellepärast nad nii head ongi. Ei tea. Eriti kui akna taga on pime, siis on siin nagu koobas. Koopainimese vaist tuleb sisse kohe. Voodi on lihtsalt õnnelikkuse koht. Eriliselt õnnelik koht on see hommikul, sest keeruline on end päevaks jalgele ajada. Pööran padjal külma külje. Leiutaks jahutusega padja. Kindlasti keegi ostaks. Turumajandus ju õitseb.
Mõni muu päev
Põrandalamp ja tühi kruus. Tulukesed, mis päevaks põlema jäid. On pimeduse aeg ja tunnen, et see mõjutab vaimset heaolu. Ma olen nagu varjuteatris, kui vaatan seinu - see on imelik. Kas tänapäeva inimene ei oska üksi olla? Ma arvan, et võimalus pidevalt ühenduda on meid ära kurnanud. Mind küll on. Miks olen mina “mina” ja teised on “teised”? Kas kõigil on see mõttehääl peas? Selliste küsimuste eest on lihtne põgeneda, niiet ma ei ole üksi. Üksi mitte füüsiliselt, aga vaimselt. Kui ma ei pea leidma rahu ja saan loksuda kommunikatiivsetes tegevustes, on elu nii lihtne. Äkki peaks leidma rahu. Ma pole selles üdini kindel, sest praegu ongi aeg olla ettearvamatu ja pidevalt teha midagi. Kui praegu ei mõtle, siis on võib-olla keskeakriis laastavam. Kes seda teab. Kui õnn peitub heas toidus ja meeldivas suhtluses, siis olen ma õnnelik. Praegu on aeg olla õnnelik