Praegusel ajal mõlgub tõenäoliselt palju abiturientide peas mõte: “Kuidas ja kuhu edasi?”. Jan Robert Janson lõpetas möödunud kevadel 32. Keskkoolis ajalugu-õiguse suuna. Kui gümnaasium sai läbi seadis ta sammud Hollandi poole. Tänu Janile võime saada pisut aimu, mida Hollandis õppimine endast tegelikult kujutab ning, kuidas ülikoolielu välja näeb.
Kus ülikoolis sa õpid? Mis erialal?
Õpin Leideni Ülikoolis rahvusvaheliste suhete ja organisatsioonide erialal Haagis.
Kuidas sa kirjeldaksid Haagi?
Haag on äärmiselt huvitav ja kirju linn. Paljud arvavad, et Hollandi pealinn on Amsterdam (ja nad ei eksi!), aga kuningriigi poliitiline ja administratiivne pealinn on tegelikkuses Haag, sest just siin asub riigi parlament, valitsus, kohus, suursaatkonnad ja isegi ÜRO rahvusvahelised kohtud. Olgugi, et rahvaarvu poolest on ta võrreldav Tallinnaga, on ta hoopis teise atmosfääri ja iseloomuga linn. Kiireimaks transpordivahendiks on auto asemel jalgratas ja vihma sajab isegi rohkem, kui Eestis, sest külmetamise ja lume asemel saab Hollandis hoopis veel rohkem vihma. Haagis asub ka minu isiklikus pingereas tubli teist kohta hoidev rand. Esimesel kohal on loomulikult minu teises kodulinnas asuv Pärnu rand.
Millal sa teadsid, et tahad minna Hollandisse ülikooli?
Teadmine, et tahan minna õppima rahvusvahelisi suhteid välismaal tuli minu jaoks suhteliselt varakult ja loomulikult. Minu ema on mind terve elu kutsunud sünnijärgseks diplomaadiks ja juba 10A klassi astudes teadsin, et tahan just rahvusvahelist poliitikat lähemalt õppida ja hiljem ka selles vallas tegusid teha. Kuna loodetavasti tulevikus nõuab mu amet palju reisimist ja uute keskkondadega kohanemist tundus välismaale siirdumine ainuõige otsus. Pealgi, tänapäeval on Euroopas ja ka mujal maailmas õppimine meile nii imelihtsaks tehtud, et tundus lausa patt sellest võimalusest mitte kinni krabada.
Otsus minna Hollandisse ja just Leideni Ülikooli oli suuresti tänu sellele, et meie jumalate klassi lõpetanu ja minu sõber Laura Unt oli seal juba ees õppimas. Samuti tundus idee omandada teadmisi sellel erialal "rahvusvahelise õiguse ja rahu linnas" väga põnev. Uurides Hollandi kohta veelgi sügavamalt, tundus see idee lausa nii erutav, et läksin lausa täispangale. Kandideerisin vaid Amsterdami ja Leideni Ülikooli ning panin kõik oma panused nende valikute peale. Soovitan muidugi siiralt seda kodus mitte järele proovida, sest suurtesse ülikoolidesse kandideerides on mõistlik ühe asemel ikkagi veel paar varuvarianti valida.
Holland üleüldiselt on nüüd, kui Suurbritannia lahkus Euroopa Liidust, haridustaseme poolest üks parimaid sihtkohti, kuhu saab minna ilma suurema vaevata ja ka igati taskukohase hinnaga. Samuti saab siin kenasti hakkama ka kohalikku keelt oskamata, sest pea kõigil siinsetel on inglise keele suus.
Kas kandideerimine ja registreerimine ülikooli oli keeruline ning aeganõudev?
Kõige raskem oli kandideerimisprotsessi alustamine ja ülikooli lehtedel esialgne orienteerumine. Pärast seda tundus juba, et kõik voolab iseenesest. Kõige ajakulukam ja keerulisem samm ongi koolide, erialade ja nende tingimuste kohta uurimine. Kui oled sellega lõpuks ühel pool, on jäänud vaid registreerimine, mis on kõigest vajalike dokumentide koondamine ja edastamine ning sõltuvalt erialast ka sisseastumiskatsed. Oluline on siinkohal panna tähele täpselt mida ülikool nõuab, kuid kindlasti soovitan suhelda õpetajatega ja vilistlastega, sest nemad on ise selle protsessi kord läbi teinud ja ka eelnevate aastate õpilasi aidanud.
Mis on ülikoolis õppimise juures olnud üllatav?
Enne oma õpingute algust arvasin, et tunnen seda valdkonda üpris hästi, kuid see arusaam kadus väga ruttu. See asendus koheselt veelgi suurema huviga, sest minu ees avanes justkui täiesti uus maailm. Enese arvates, oleksin justkui lastebasseini hüpanud, sest eriala meeldib väga ja seal saan kindlasti hakkama, aga seejärel napilt ära uppunud, sest kuskil ei olnud silti, mis hoiataks, et see bassein on tegelikult põhjatu. Vägev tunne ja mõnus meeldetuletus pubekale, et ta ei olegi kõikvõimas tark nagu ta arvata võib.
Tuleb ka välja, et kõikidel matemaatika õpetajatel on alati õigus olnud. Isegi nii äärmuslikult sotsiaalsel erialal nagu rahvusvahelised suhted läheb tõesti vaja matemaatikat. Ja mitte vaid liitmist, lahutamist ja ruutvõrrandeid vaid päris oskust enda teadmisi rakendada. Lõpetasin just paar tundi tagasi sissejuhatuse kõrgemasse statistikasse. Kohe algab teine kursus ning ma poleks kunagi arvanud, et oskan matemaatikat isegi armastada.
Samuti pole ma kunagi nii palju lugenud ja õppinud kui nüüd. Gümnaasiumis olin ma suhteliselt hooletu kodutööde ja kohustusliku kirjanduse osas. Tegin alati ära minimaalse, et saaksin ennast pühendada muudele tegevustele. Tagantjärele võin kinnitada, et kõige parem taktika see siiski polnud. Sul on antud aeg ja võimalused ühes maailma parimas haridussüsteemis ja ühes Eesti parimas koolis rajada väga laiapõhjaline alus enda tulevasele elule. Kasuta seda!
Mis on siiani kõige raskem olnud?
Kõige raskem on seni olnud igatsus oma koera järele. Muidugi igatsen ma ka oma pere ja sõpru, kuid selle leevendamiseks on meil alati võimalus helistada. Koerale helistada ei saa, et talle ka teada anda, et tulen juba paari kuu pärast jälle koju ja et ma ju tegelikult ei hüljanud teda.
Mitte väga üllatuslikult on keeruline ka maailma top 100 ülikoolis, milles valitud eriala kuulub maailma top 40 hulka, püsimine, kuid isegi see pole võimatu. Kõik sõltub lõppude lõpuks sellest, kas oled ka reaalselt valmis pühenduma ja huvi tundma selle vastu, mida sulle pakutakse. Isegi mina, kes pole kunagi olnud väga osav kodutööde ära tegemises, olen leidnud endas tahu, mida ei teadnud, et oman.
Kas sinu ülikoolis õpib palju rahvusvahelisi õpilasi?
Seltskond minu erialal ja Hollandi ülikoolides üldiselt on reeglina väga rahvusvaheline. Tänu sellele, et haridustase on kõva ja enamus kohalikke eelistab ka õppida hollandi keeles on ingliskeelsed programmid alati täis väga erinevaid inimesi igast maailma otsast. Kuna olen ka varem olnud seotud üleeuroopaliste noorte võrgustikega, polnud erinevad kultuurid ja keeled midagi väga pööraselt uut, kuid nüüd oli vahva ka kohata inimesi, kes tulevad isegi veel kaugemalt kui Hispaania või Kreeka. Muidugi leidub ka hollandlasi, kes eelistavad ingliskeelset programmi ja kindlasti kohtab ka kohalikke. Kuna ise olen alles esimest aastat siin ja väga suurel määral digiõppel, pole ma veel kohanud isegi märgilist osa uutest inimestest, keda ma ilmselt kolme aasta vältel tundma õpin.
Kas ülikool pakub ka võimalusi hobidega tegelemiseks?
Hobidega tegelemise võimalused on olemas ja ülikool teeb väga palju selleks, et sa end ka nendes arendada saaksid, kuid alati peab kooliasjad korras hoidma. Nagu 32, on minu ülikool samuti esindatud jalgpalliklubi näol. Ise ma sellest osa küll ei võta, sest olen Eestis ja nüüd ka Hollandis jalgpallikohtunik ja trenni tuleb teha mõõdukalt ja mitte üle pingutada. Osalen kaks korda nädalas ühistreeningutel ja kohe, kui pandeemia piirangud lubavad, teenindan ka kohalikke mänge.
Ülikoolil on veel teisigi spordiklubisid ja kõik tudengid saavad soodustust ülikooli jõusaalilt. Muidugi on ka esindatud ka teised õpilasühingud. Tudengielu ja võimalused on väga kirevad!
Kui sa nüüd ajas tagasi mõtled siis, mis oli see, mida sa kõige rohkem kartsid/pelgasid sinna minemise juures?
Kuna teadsin, et välismaale siirdudes pean majutuse osas olema kokkuhoidlik ja see tähendas ühikas toakaaslast, kartsin, et äkki me ei saa läbi ja pean teda taluma terve aasta. Hirm osutus tühiseks ja nüüd jagan tuba ägeda arheoloogiatudengist britiga. Kuna meil on kuuepealine korter, kus on kolm magamistuba ja üks suur ühistuba pidi mul esialgu veel neli naabrit olema, aga tänu pandeemiale tuli kohale vaid kaks. Kokku on meil kaks britti, üks ukrainlane ja mina. Oleme väga sujuvalt juba kokku sulanud. 2 õpivad rahvusvahelisi suhteid, 1 filosoofiat ja 1 arheoloogiat, seega jututeemad on meil alati põnevad!
Kui tahad veel midagi välja tuua siis aga palun :)
Kui sul on vähegi võimalus minna välismaale õppima mingis elus etapis, siis tee seda! See pakub sulle hoopis teise vaatevinkli. Loomulikult tahan ma Eestisse tagasi tulla ja eesootav kaitsevägi isegi kohustab mind, aga hiljemas elus oleks väga raske niiviisi väljapoole pikemaks ajaks pääseda. Hetkel näen enda tulevikku väga tihedalt seotuna Eestiga ja miks mitte magistrikraad omandada näiteks Tartus, aga praegu naudin täiel rinnal uusi maid ja kohtun uute inimestega. Kasuta ka sina seda võimalust!