Eesti Draamateatri lavastust “Polkovniku lesk” vaatasin ühel kodusel sombusel pühapäeval tänuväärse Eesti Rahvusringhäälingu arhiivi vahendusel. Etendus oli salvestatud 20. mail aastal 1982 ehk ligemale 40 aastat tagasi. Lavastaja oli vanameister Mikk Mikiver, kunstnik Aime Unt ja muusikaline kujundaja pianist Viive Ernesaks.
Mulle tundus, et lavastus oleks justkui üles ehitatud prooviprotsessile. See tähendab, et aeg-ajalt lisasid Maria Klenskaja mängitud “inim-remark” ja Lembit Ulfsaki mängitud Autor lavastuse ja kõrvaltegelaste ilmestamiseks näidendist pärit kommentaare, mis on minu arvates väga nutikas ja huvitav lahendus. Selle kasutus oli vajalik, kuna nimitegelast mänginud krapsakas Ita Ever pidas temaga koos elutoas istunud kõrvaltegelastele terve lavastuse vältel monoloogi sellest, kuidas tema on oma armsa Polkovniku lesk, mis vead kaasinimestel on ning et arstid ei tea midagi!
Põnevateks kõrvaltegelasteks olid lese tütar Ellen Alaküla, väimees Mati Klooren, tütretütar Rita Raave, tütretütre maksalutikatega kavaler Aare Laanemets, sõbranna Ester Pajusoo, koduabiline Martin Veinmann, arst Tõnu Saar ja kurt vanamees Ivo Eensalu. Autor vihjas vahepeal Remargi nipsakusele, mis oli minu arvates tõsi: teda võiks isegi võrrelda lese endaga. Etenduse alguses ei saanud ma Remargist aru, milline muusika pidi tema sõnul tegelasi ja lavastust toetama, aga Autor ütles seejärel selgemalt, et tegu on “sõjaväemuusikaga”.
Järgnev tuleneb kindlasti sellest, et mõlema teksti autor on Juhan Smuul, kuid kergesti märgatava paralleeli võib tuua “Polkovniku lese” nimitegelase ja “Siin me oleme” Kohviveski vahel: naiste olek, eluvaated, kostüüm ning isegi huuled ja kõnemaneer on kohati sarnased. Võib ka aimata, et mõlema abikaasad olid naiste poolt mahasurutud. Ilmselt on Kohviveski neist kahest eestlaste seas rohkem tuntud, aga loodan, et lesk seda ei kuule, muidu tembeldab ta meid kõiki taktitundetuteks. Äkki on see isegi parem sellest, kui indiviidilt “ikkagi inimese” tiitel võetakse...
Kohviveski pole ainuke karakter, kelle jooni lavastuses võis kohata. Tänu Ilsele võis näha ka “Nukitsamehe” Moori naeru ja kõnemaneeri. Seda just siis, kui lesk matkis, mida Polkovnik oma eluajal oli öelnud. Kui mõelda tänapäeva peale, siis noor Aare Laanemets meenutas mulle välimuselt Soundcloud’i räppar Villemdrillemit. Lisaks äratundmisrõõmule meeldisid mulle väga näidendi sõnalised väljendid, üheks näiteks neist on “positiivne välimus”.
Tundub, et lesest sai hüpohondrik pärast mehe surma, kuna tal hakkas lihtsalt igav. Polkovniku lese tüüpi inimesed on tegelikult väga värvikad ning loodan, et meil leidub veel kaua naisi, kes lihtsalt lähevad… ja kellele tundub, et kevad laulab nagu Nelson Eddy, kuna neil on diagnoositud vähemalt mingisugunegi haigus, näiteks nihilismus acutus või logorrhea gradus gravis, mis tegelikult põdejale pole üldse hull, vaid ainult sellele, kellele haigust demonstreeritakse. Ilmselt pole aga karta, et nad kaovad, kuna nagu lavastuse lõpuski välja tuli, siis autor võib surra ja raamat ununeda, kuid seesugune tegelane elab kõik üle.
Comments