Arvustus ,,Jooks”

Lavastus: ,,Jooks”.

Koreograafia ja tekstid: ühisloome koos kõigi EMTA 30. lennu üliõpilastega.

Dramaturgiline tugi: Elo Tuule Järv.

Teater: EMTA lavakunsti osakonna 30. lend.

Lavastajad: Tiina Mölder, Helen Reitsnik.

Kestus: 2 tundi (ilma vaheajata).

Esietenduse kuupäev: 22. veebruar 2021.

Toimumiskoht: EMTA black box.

Laval EMTA lavakunsti osakonna 30. lennu tudengid: Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Elo Tuule Järv, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Alden Kirss, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma, Mark Erik Savi.

Lavastus ,,Jooks” tutvustab vaatajatele tulevasi näitlejaid nende endi isiklike lugude kaudu. Üheskoos räägitakse enda unistustest, kogemustest, kujunenud maailmapildist, jooksmisest, suhtumisest jooksu ning demostreeritakse akrobaatilist osavust, tantsu- ja pillimänguoskust.

Tooksin kõigepealt välja väga hea grupitunnetuse. Lavastus saab alguse sellega, et kõik näitlejad jooksevad ringis. Aga see ei ole lihtsalt tavaline sörkimine. Mängitakse tempodega, vahetatakse jooksmise suunda, kehade liikumised on sünkroonis, kiirused vahetatakse üheaegselt ja isegi hindamine toimub samaaegselt. Ühesõnaga kõik, mis laval toimub, on täpselt ajastatud ja trupp on laval väga täpne. See tekitas minus kui vaatajas isegi pinget, sest tekib tunne, kuidas on võimalik laval nii ühtsena toimida.

Näitlejatöödest jäid mulle eriliselt silma Maria Ehrenberg, Tuuli Maarja Põldma ja Hardi Möller. Maria energia laval oli teistest silmapaistvam ja teda oli väga hea jälgida. Teksti andis ta edasi mängides tempodega, aga samas tema diktsioon oli puhas. Samuti tasuks arvestada, et enamuse ajast näitlejad jooksid ja tantsisid ning selle tulemusena inimene hakkab hingeldama, mis on täiesti mõistetav ja normaalne. Maria suutis sellises olukorras oma häält suurepäraselt kontrollida, mis on kiiduväärt. Tuuli näitlejatöö meeldis mulle sellepärast, et ta suutis olla laval väga usutav ja eriti köitis mind tema mäng partneriga. Nimelt oli Tuulil stseen koos Hardo Adamsoniga, kus nad mõlemad lamasid toolide all ja rääkisid oma unistustest. Vahepeal tundus, et Tuuli räägib publikuga kui oma hea sõbraga ja laval ei ole mingit näitlemist. Hardi Möllerit tunnen mina juba varasemalt: oleme sama kooli vilistlased ja mul on olnud võimalik teda laval mängimas näha enne EMTA lavakooli sisseastumist. Hardi puhul saan öelda, et tema on ajaga palju paremaks ja täpsemaks muutunud. Tal ei olnud suuri pikki monolooge või dialooge, kuid tema andekus seisneb selles, et ta oskab reageerida ja kaasa mängida ka tagaplaanil. Samuti olid meeldejäävad tema muusikalised vahepalad akordionil, saksofonil ja klaveril.

Lavastajad Tiina Mölder ja Helen Reitsnik paistsid silma osavate lasvastuslike võtete poolest. Leidlikult kasutati EMTA black boxi võimalusi. Nimelt on black boxil neli tasandit. Lava osa ja kolm rõdu. Lavastajad kasutasid kavalalt ja efektselt kõiki nelja tasapinda. Eriti suurejooneline oli, kui kõik näitlejad olid ära jaotatud kolme rõdu peale ja toimus jooksmisstseen. Rõdud rappusid ja publikus istudes ning üles vaadates oli natukene hirmus, kuid samas mõjus see väga suurejooneliselt.

Lavastus lõppeb sellega, et näitlejad jooksevad rõdudel ja hakkavad vähehaaval seisma jääma. Kõik toimub pimedas ja lõpuks jookseb ainult üks näitleja, kuni ka tema lõpetab jooksmise. Istusin saalis ja teadsin, et nüüd on kõik ja kohe tulevad näitlejad kummardama. Panin silmad kinni ja mind tabas üle keha surin ja naeratus tuli näole. Seda juhtub minuga teatris väga harva. Igatahes on see selge märk, et lavateos meeldis mulle ja nautisin saalis istumist väga. Oli tore võimalus tuttavamaks saada nii näitlejaõpilaste kui ka tulevaste näitlejatega.