Search
  • Kerttu Saagpakk

Anne Veesaarega elust ja kooliajast

Kohtusime Anne Veesaarega, Tallinna 32. Keskkooli II lennu vilistlasega, kaheks tunniks ühel vihmasel reedesel pärastlõunal 11. detsembril 2020. aastal. Kohtumispaigaks pakkus armastatud näitleja Telliskivi Loomelinnaku südames asuva, esteetilist elamust pakkuva Fotografiska kohviku. Anne on väga täpne: ta ütles, et tema järgi võib kella õigeks panna. Jutu kõrvale tellisime kohvi, Anne valikuks sai Americano, meega.


Intervjuud on lühendatud ning selle sõnastust lugejale mugavamaks korrigeeritud.


Anne läks 2019. aasta sügisest Tartu Ülikooli õppima kultuurikorraldust. Kui küsida, kuidas tal seal läheb, siis vastab ta, et ikka hästi. “Ma olen omadega järje peal ja pingutan selle nimel, et kevadel nominaalajaga magistrikraad kätte saada. Nüüd teeb mulle asja lihtsamaks see, et me läksime distantsõppele, muidu pidin 2 korda kuus nädalalõpul Tartusse sõitma,” ütles ta ning lisas, et muidugi meeldisid talle tegelikult auditoorsed loengud palju rohkem, kui Zoomi “veealune mullitamine ja kõnelus”, kuid on rõõmus, et on kaasõpilastega füüsiliselt loengus olnud ning isegi pidutsenud Tartu Pirogovi pargis (traditsiooniline Tartu tudengite õllejoomiskoht - toim.).


Rääkisite Jüri Aarma juhitud saates “Siin ja praegu” 2001. aastal enda suurimatest lollustest. Mis oli teie kõige suurem lollus kooli ajal? 32. kooli ajal - me käisime üheksakorruselise kõrvalmaja trepikojas suitsetamas. No ma ei kujuta ette suuremat lollust. Me olime umbes viiekesi. Koolivormid seljas, suitsetasime seal ja viskasime need konid selle trepikoja prügišahti. Esiteks, me ajasime terve trepikoja suitsu täis ja teiseks, me haisesime ise oma riiete ja kõigega, kui me klassi läksime. Aga suitsetamine oli popp, ma sundisin oma pinginaabrit seda endale õpetama: läksime nädalavahetusel tema poole koju ja tõmbasime seal terve paki suitsu ära. Mul oli nii halb olla! Mul oli nii paha sellest kõigest! Siis ma õppisin ära, kuidas jätta mulje, et oled vana proff juba. Minu meelest oli selle sigaretisordi nimi Orient, selline pruunide filtritega.


Kas, kui üldse, igatsete midagi 21. sajandil, mis oli 20. sajandil teisiti? Siis ei olnud nutisuhtlemist, nüüd on isegi helistamine ära kadunud. Muidugi, ma helistan oma isale, kes saab nüüd 91 aastat vanaks ja ei kasuta Messengeri ega mingeid Whatsappe, hea seegi veel. Aga inimesed on kuidagi liiga palju üksteisest kaugenenud. Praegusest hetkest saan ma aru, et me peame hoidma distantsi, aga üleüldse suhtlemised või koosolemised.. Näiteks, kui me tegime Linnahallis 10 aastat muusikale (Anne juhtis koos Mikk Purre ja Tarvo Kralliga Muusikaliteatrit -toim.), siis olid alati esietenduse- ja lõpupeod ning ka mingid vahepeod, kus keegi valmistas ette mingi eeskava. Ei olnud nii, et tulime kokku, võtsime napsu ja jorutasime niisama, vaid need olid hästi vaimukad, kultuuri ja kõigega põimunud koosolemised. Nüüd on pealiskaudsus ja multitasking. Ma ise ka harrastan seda, sest muidu tundub, et aega jääb väheks. Näiteks, täna telekas mängis, ma vaatasin OPi, mida ma tahan alati vaadata, ja samal ajal kirjutasin üht koolitööd. Tegelikult see on absurd ju - ma ei saa kummastki täis naudingut.


Mis on kõige toredam 32. Keskooliga kaasnev mälestus? See, et mind üldse sinna kooli võeti. Mina tulin 8. klassi Valgast tegelikult. Ma ei teadnud midagi Tallinnast, ma ei teadnud mitte millestki midagi. Alguses pandi mind tolleaegsesse 47. Keskkooli, kuna see oli meie kodule kõige lähemal ja seal oli spordikallak. Ma olin tegelenud kergejõustikuga, seega mind pandi sinna. Peale 8. klassi läksin ma suveks jälle Valka vanaema juurde, kus mingil vanal ajalehesabal oli kuulutus Tallinna 32. Keskkooli poolt korraldatud teatriklassi katsetest. Uurisin seda ja näe - kandideerimise tähtaeg möödas. Aga ma mõtlesin, et lähen ja küsin. Kui ei võeta, siis ei võeta, aga ma olen vähemalt küsinud. Läksingi oma tunnistusega siis kooli. Kõigepealt ma otsisin seda maja pool päeva, lõpuks jõudsin Mooni 100 ja läksin kantseleisse. Mulle öeldi, et paari päeva pärast saab direktoriga kohtuda. See oli see legendaarne, esimene selle kooli direktor Harri Kelder. Mina mingeid teatrikatseid ei teinudki, sest direktor võttis mu tunnistuse lahti ja ütles kohe, et olen vastu võetud. Klassikaaslasi, kes olid omavahel juba kõik katsete ajast tuttavad, nägin ma alles 1. septembril.


Kas teisse suhtuti kuidagi teisiti? Ikka, päris tükk aega. Aga ma sattusin istuma ühe tüdruku kõrvale, kes oli juhuslikult üksinda, temaga me suhtleme siiamaani. Tal ei olnud sellest sooja ega külma, et ma polnud katseid teinud, vaid võttis mind kiiresti omaks. Teistega läks natukene aega, kuni mingite teatritundideni. Minu pluss oli see, et olin käinud juba aasta Pioneeride ja Koolinoorte Palee näiteringis, kuhu mind alguses ei tahetud suure tüdrukute arvu pärast võtta, aga ma istusin seal nii kaua, kuni mulle anti päris peaosa ühes lavastuses mängida. Mul oli seega juba mingi kogemus ja ma teadsin, mida tähendab etüüd. Teised vist ei saanud veel aru, aga meil kästi see teha. Ma tegin mingi lihtsa etüüdi, kuidas sööklas trügitakse ja keegi ajab mulle supitaldriku sülle. Selle eest ma sain millegi pärast väga kiita, et vot, selline peabki etüüd olema, lühikese narratiiviga. Pärast seda hakkas vähehaaval jää sulama.


Kes teie teatriõpetaja oli? Sirje Raudsik. Ta on Panso õpilane, lõpetanud Lavaka kõige esimese lennu. Mõnda aega ta oli Rakvere Teatris ja Ugalas, teda peeti näitlejana väga andekaks, aga tal oli isiklik elu keeruline. Ta ei saanud teatris näitlejana töötada ja siis tuli meile õpetajaks. Aga ta oli väga, väga hea õpetaja ja väga armas inimene. Kui oli vaja range olla, siis ta oli range, väga kriitiline. Oli meil ka omavahel sellised tüdrukute jutuajamisi mõnikord. Siis ta rääkiski oma elust ja sellest, kuidas tema karjäär oleks võinud tegelikult suurepärane olla ja kuidas ta ohverdas oma tahtmised ja soovid teise inimese jaoks.


Kas hiljem ei olnud võimalik seda karjääri enam jätkata? Siis oli juba liiga hilja, jah. Kui sa õpid seda eriala, siis pead kohe tööle hakkama. Ilmselt ta enam ise ei tahtnud ka, kuna vanemas eas tulevad juba hoopis teistsugused hirmud lavale mineku ees. Alguses kõik noored närveerivad, aga vanaduses enne esietendust või lavale minekut läheb see närv veel hullemaks tegelikult. Neilt, kes on pidevalt laval olnud, kogu aeg eeldatakse järjest rohkem ja rohkem. Sa ei tule enam sellega toime. Ja kui sa ei ole aastaid, 10-15 aastat, laval ega publiku ees olnud, siis sa tühja koha pealt ei tule selle närviga lihtsalt toime. See on pidev treening. See ei ole niimoodi, et oh, ma harjun ära ja enam mul närvi pole. Siis on läbi ka muidugi, närv peab olema. Aga mitte selline, mis sind pärsib, vaid mis sind motiveerib.


Muusikaliteatrit juhtimise ajal ütlesite, et näitlemiseks ei ole teil sisemist põlemist. Kuidas sellega on? Jah, oli üks lavastaja.Tema töömeetod oli mulle, ja paljudele teistele, vastuvõetamatu. Ta surus mind niimoodi nurka, et mul kadus päris mitmeks aastaks ära igasugune tahtmine mängida: tundsin, et olen täiesti vales kohas ja teen täiesti vale asja - ta halvas ära minu loomuse, mängulusti, tahtmise või oskuse proovi teha ning etendusteni jõuda. Aga! Need tulid tagasi, kui mulle pakuti rolli muusikalis “Tuhkatriinu”. Ma olin seal võõrasema, minu tütred olid Eva Püssa ja Marika Vaarik (naerab). See oli kõik hästi tore - kogu prooviprotsess, muinasjutuline lava, kostüümid. Ma puutusin kokku hoopis teiste inimestega, teiste lugudega ja teises situatsioonis ning mul hakkas tahe vähehaaval tagasi tulema.


Te olete olnud 32. Keskkoolis ka õpetaja rollis. Kui kaua ja kas teile meeldis? See oli täpselt üks gümnaasiumi klass, kes alustas ja lõpetas koos minuga. Minu teada läks ainult üks tüdruk teatrit õppima, Evelin Raudsepp. Ta oli mingi aeg Teatriliidus sekretär, aga ma ei tea, mis temast nüüd saanud on. Üks tüdruk läks ka Lavakasse, aga ta vist langes välja või tuli ise ära. Kuidagi väga ruttu peale keskkooli läksid mitmed “ellu” - tekkisid pered ja lapsed.

Alguses mulle üldse ei meeldinud, sest nad puudusid tunnist ja ei olnud ette valmistunud järgmiseks. Mina mõtlesin, et miks nad on siin teatriklassis, ma ei saanud nagu aru. Kusjuures, ühe tüdrukuga, tema oli Tõnu Trubetsky tütar Reginleif, oli jälle vastupidi: kogu aeg kohal, ette valmistunud, tunnis aktiivne... ja siis, ühel päeval ütles direktor mulle, et me peame ta koolist välja viskama ja mina küsin: “MIKS? Ta on mu kõige parem õpilane!”. Selgus, et ainuke koht, kus ta käis, olid teatritunnid, teistes tundides ta üldse ei käinud ja kõik ained olid võlgu.

Lõpuks hakkas mulle see asi väga meeldima, nad innustusid ja me tegime isegi ühe lõpulavastuse kino Kajas, praeguses Kaja Kultuurikeskus. See lavastus oli Tennessee Williamsi “Elamiskõlbmatuks tunnistatud”. See on lühinäidend, kus kokku on kaks tegelast, aga me tegime nii, et osatäitjad vahetusid ja igaüks sai stseeni mängida.

Nendega oli huvitav: ma olin noortega koos ja ma sain teada, mis nende maailmas toimub. Mõned poisid tegelesid näiteks grafititega, ma ei teadnud üldse midagi nendest ega paljudest noorte huvidest. Lõpuks nad kutsusid mind ühte kohvikusse ja kinkisid mulle endist kõigist portreefotod erinevates situatsioonides, kollaažina. Siis nad seal kohvikus kõik rääkisid, et me raiskasime aega ja miks me ei hakanud kohe algusest peale täie jõuga sellest ainest osa võtma ja motiveeritud olema. No vot, nii see lõppes.


Kuna 32. Keskkoolil on tulemas 50. juubel, siis küsiksin, et kuidas teie pidasite oma 50. juubelit? Oi, see oli suur pidu! Meil oli Muusikaliteatriga “Tutvumiskuulutuse” esietendus Vene Teatris ja mul oli ka seal osa. Seal olid koos Uku Uusberg, Nele-Liis Vaiksoo, ja Mait Malmsten lavastas selle. See oli hästi lõbus, meelelahutuslik muusikal seriaali “Friends” muusika motiivil. Pärast etendust oli meil pidu Olympic Casinos, kus praegu on Hiltoni hotell, aga siis oli seal hoopis hotell Kungla. Hästi tore pidu, kõik lähemad sugulased, sõbrad ja kolleegid olid kohal.


Kui suurt rolli mängivad teie elus üldse pere ja sugulased ning kas olete pidanud ohverdama nendega koos oldud aega? Minu jaoks on hästi oluline minu pere, aga ma olen pidanud näiteks isegi suguvõsa pulmades kogu aeg kella vaatama, kuna ma lähen etendusele või ma ei ole saanud kõhtu täis süüa või isegi tervitusnapsu võtta. 27 aastat on mul enamus pühapäevi olnud… (muigame) “Õnne” võtted. Nii et, kui mulle sattus pühapäev, kus mul ei olnud võtet, siis olid kindlasti pannkoogid ja tohutu suur nauding. Hurraa! Ma pidin tõusma kell 6 hommikul, olid tohutud ülekandebussid, suured kaamerad ja grimmi jaoks pidin ma Telemajja minema. Nüüd on tehnika arenenud, kõik käib kordi kiiremini ja ei pea nii vara alustama, et õhtuks töö tehtud saaks.

Ma mäletan, kui mu poeg oli väike, pidin ma suhteliselt kohe tööle minema. Laps oli siis kord minu vanemate juures ja kord Tartus isa vanemate juures. Sageli, kui ei olnud etendust, sõitsin ma Rakverest Tartusse, et olla üks õhtu lapsega. Tol ajal ei räägitud ei stressist, ei depressioonist, aga ma kujutan ette, et mul kindlasti oli mingisugune tohutu stress selle pärast. See pärssis ka võib-olla mingeid tulemusi laval, et ma sõitsin nii palju Tartu-Tallinn-Rakvere, kogu aeg seda kolmnurka. Bussid ja külmad, talvised, varajased tõusmised - kindlasti, ega see hästi ei mõjunud ei närvidele, ei loomingule. Aga noh, karastas!


Kas teil oli mingi muu töö ka, mida olete teinud näitlemise kõrvalt? Mul oli Kanal 2-s telesaade “Õhtused jutud”, mida jõudsin ühtekokku teha 100 saadet. See oli selline saatekülalistega talkshow. Iga külaline mängis minuga koos katkendi, mille mina olin välja valinud ning iga külaline võis ka midagi soovida. Näiteks oli selline ajakirjanik nagu Priit Hõbemägi, tema soovis langevarjuga hüpata. Jaagup Kreem soovis lennukit juhtida. Üks sportlane, Jane Salumäe, tema soovis purilennukiga lennata. Ja mina pidin kõik need asjad ju kaasa tegema. Kui purilennuk laseb oma “emalennukist” lahti, siis on täielik vaikus ja sa hõljudki nagu tiibadega õhus, täielikus vaikuses... Ma tegelikult kardan kõrgust... Väga. Ja see, kui Jaagup Kreem istus väikese lennuki rooli ja ma mõtlesin et issand, kas tema nüüd tõesti juhib seda lennukit ja mina olen siin peal? Ma tahan koju!

Siis ma olen ju teinud õpetajatööd 32s. Kullos vedasin 4 aastat näiteringe, aga sinna tuli nii palju lapsi, et kõik kokku kasvas kuidagi üle pea. Ma sain hea kogemuse ja samal ajal lõpetasin Tallinna Ülikoolis pedagoogilise koolituse, kust ma sain siis paberi selle kohta, et ma võin õpetajana töötada. Pea üheksa aastat olen kirjutanud sellisele naisteajakirjale nagu Tiiu, mida sina kindlasti ei tea, kuna sihtgrupp on 45+, persoonilugusid. Ka Eesti Ajaloole olen kirjutanud selliseid pikemaid lugusid.


Aga tööd, mis ei olnud väga teatri või loominguga seotud? Keskkooli ajal ma käisin igal suvel alati tööl, et teenida oma raha. Ma olen näiteks lasteaias olnud söögitädi ja kalakombinaadis parandanud haisvaid kalakaste haamri, traadi ja naelaga. Teatrikoolis õppimise ajal ma käisin iga suvi Ehitusmalevas, kus üliõpilased said tööd teha. Õppisime seal täitsa ehitustöid: valasime betooni, ladusime müüri, panime katust ja ehitasime saalungeid. Me teenisime ikka päris hästi seal.


Kui vanalt te vanemate juurest välja kolisite? Siis, kui ma lõpetasin Lavaka. Lavakas oli Tallinnas, vanemad ka, ma elasin kodus. Mind suunati Rakvere Teatrisse ja siis ma kolisingi kodust välja. Jah, ma lugesin et te olite ääretult kurb siis. Jah… ma ei tahtnud sinna minna. Aga pärast, (naerab), see läks väga ruttu üle, siis ma olin väga õnnelik. No ma polnud Rakveres käinudki, ma mõtlesin, et issand jumal, kuhu ma lähen? Mingi perifeeria… Kolkasse kuhugi, et see on ju kohutav! Aga ei! Tegelikult oli kõik väga hästi.


Mis roll on nõudnud kõige rohkem väljakutset? (mõtleb) Oli üks kaheinimese lavastus Vanalinnastuudios, kus olime Tõnu Kilgas ja mina. Me mängisime noortest inimestest kuni vanadeni välja, iga kuue pildi jooksul vanus muutus: tuli kostüümivahetus, grimmivahetus ja inimene muutus noorest vanemaks. See oli hästi eluline lavastus, esimene suurem enda murdmine.

Aga viimasest ajast ehk see, mis ma mängisin Hüüru mõisas koos Helgi Salloga. Lavastuse nimi oli “Head ööd, ema!” ja ma mängisin tegelast, kes sooritab enesetapu. Ta teeb selleks ettevalmistusi ja ema püüab keelitada, et ära tee seda. Aga noh, tal on mitmeid, mitmeid põhjuseid, miks tal enam eluisu ei ole ja ta teebki seda - laseb ennast revolvriga maha. Vaimselt iga õhtu elad nagu mingi surmateekonna läbi, see oli päris keeruline.

Ja siis, mida ma oleksin tahtnud tegelikult veel mängida, aga me ei saanud enam truppi kokku: Katariina kirikus mängisime etendust “Kahtlus”, mille algne materjal on tegelikult filmistsenaarium. Filmis mängib Meryl Streep seda rolli, mida mina kangesti tahtsin mängida ja mängisingi. Mängisime seda kahel sügisel, aga ma oleksin tahtnud veel mängida.


Kõige meeldejäävam lava ja publik? Laval ei tohi olla mugav, sa pead kogu aeg mugavustsoonist väljas olema, aga selliseid, kus on hea akustika ja ei pea muretsema publiku nähtavuse või kuuldavuse pärast… Näiteks Vanemuise väike lava… Mulle hästi meeldib. (muigab) Ja Tartu publik on kuidagi kõige arukam ja vastuvõtlikum, annab kõige paremini tagasisidet. Enda kogemuste põhjal võin öelda.


Aga lemmikud lavapartnerid? Või kui küsida, et kas Tõnu Kilgas, Egon Nuter või Raivo E. Tamm, siis kelle te valiksite? Nüüd, praegu? (mõtleb) Marko Matvere vist võib ka sinna nimekirja lisada, eks? Jaa, temaga me mängisime ka ühes kaheinimese tükis. See oli lahe, hästi lahe. Muidugi oli meil koos paar stseeni ka muusikalis “Georg”, aga see oli väike asi. Meil oli üks kaheinimese tükk “Baldahhiinvoodi”, see oli ka väga tore. Aga… kas ma pean nendest nüüd valima? Ma valin Guido Kanguri, keda ei ole siin nimekirjas, aga temaga koos olen teinud kaks viimast minu jaoks olulist rolli.


Kas on keegi, kellega te pole veel koostööd teinud, aga väga tahaksite? Nii Eestist kui ka välismaalt. Oi, välismaalt, jaa! Ma tahaksin näiteks Colin Firthiga mängida koos. (itsitame) Siis ma olen 6 aastat tagasi New Yorgis, laval näinud etendust, kus Tom Hanks mängis peaosa. Aga naistega oleks ju ka jube äge koos mängida. Mulle meeldiks mingite noortega, nii vägevaid noori, avatud näitlejaid tuleb kogu aeg peale. Mõnega neist olen ka kokku puutunud: Ursula Ratasepp näiteks oli ka sellessamas “Kahtluses”. Eks Elisabet Reinsaluga oleks nii äge koos mängida. Mirtel Pohlaga.


Mis iseloomuomadused peaksid näitlejal olemas olema? Kõigepealt tal peaksid olema raudsed närvid. Ta peaks inimesena olema ääretult tähelepanelik elu jälgimise mõttes, sest kõik see, mis ümber toimub, selle peame talletama endale. Seda tulevadki siis inimesed vaatama, kui hästi me oleme elu vaadanud, eks. Emotsioonidega peab ka toime tulema - kui sa lähed tööle, pead jätma, nagu me ütleme, kalossid ukse taha. Ei prooviperioodil, ei etenduste ajal ei tohi isiklikke muresid kaasas kanda, aga sageli ei ole see lihtne.


Teil on ilmselt siis suur talletatud pagas. Kui ma ütlen teile sõna “emotsioon”, siis milline emotsioon teile esimesena meenub? Mis mälestus sellega? Rõõm! Tohutu õnnehetk oli siis, kui mul poeg sündis. See õnnetunne oli nii tajutav. Aga mul tuleb see vahel nüüdki midagi meeldivat tehes või kuskil mulle meeldivas kohas olles tunne, et: “Oeh, ma olen nii õnnelik praegu!” Ja see tunne tuleb fikseerida ning selle eest tänulik olema. Mitte, et ma salvestan kõike ainult oma töö jaoks - ei. Vaid inimesena ka: ma olen tänulik selle eest, et ma olen praegu siin. Ja minuga on praegu niimoodi.


Mis on teie huvid hetkel? Ma olen tegelikult Setumaalt pärit, ema poolt kantakse seda liini edasi. Mul on täiskomplekt setu rahvariideid - villane kitasnik, linane hame, hõbe ja see, mis pähe ehitatakse. Tegelikult ma ju teadsin ammu enda päritolu, rääkisin oma vanaemaga setu keelt, aga noorena ju huvitab kõik muu, mitte juured. Mida vanemaks saad, seda rohkem hakkab see huvitama. Kuus aastat tagasi ma lasingi lendu soovi, et tahan laulda ühes setu leelokooris ja ei läinud kaua aega mööda, kui minu juurde tuli Rocca Al Mare kaubanduskeskuses üks naine ja ütles, et me oleme sugulased. Tuligi välja, et oleme kaugelt vanaema kaudu sugulased ning ta kutsus mind leelokoori laulma. Ma läksin ja jäingi! Oleme selle kooriga nii palju koos harjutanud, käinud Ameerikas, Ukrainas, Siberis. On juba laule, mida minagi eest ütlen. Kui meil on proovid, siis räägime omavahel setu keeles. Ma ei ütle, et hobi, aga mingisugune teine elu on mul tulnud siia kõige muu kõrvale.


Milliste sõnadega te ennast kirjeldaksite? Püsimatu, kärsitu, mingis mõttes kangekaelne, mitte eriti allaheitlik, aga see kõik on kasvanud aastatega, see ei ole kohe niimoodi olnud. Siis.. positiivse mõtlemisega ja hea huumorimeelega.


Milline on teie lemmikilm? Oi! Päikesepaisteline, metsikult palav ilm. Olete rannaskäija? Jaa, olen väga rannaskäija. Ma nüüdki käin rannas. Ja vahel lähen nüüdki merre. (muigab)


Mis on teie lemmikraamat? Neid on tegelikult palju olnud elu jooksul. Ma väga armastan lugeda ja teen seda igal võimalikul juhul. Minu vanaisa vend, kes oli Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku preester ning minu vaimne teejuht mingil määral, soovitas mulle üht norra kirjaniku raamatut “Ja taamal laulavad metsad”, mille teise osa pealkiri on “Tuuled puhuvad vaimude mäelt”. Ma kuidagi leidsin sealt jube palju vastuseid küsimustele, mis minus kogu aeg olid ning neid lugedes leian alati ka juurde midagi uut. See on üks Norra perekonna saaga. Üldse mulle sellised saagad ja pikad lood meeldivad, Forsyte’ide saaga näiteks. Mulle meeldib ka selline autor nagu Márquez, Eesti autoritest Jaan Kross ja tema ajaloolised romaanid. Jaak Jõerüüt ja tema “Poliitiline daamikinnas”. Viimane raamat, mis ma lugesin, oli koolis kohustusliku kirjandusena, Friedenthali “Mesilased”. Mulle väga meeldis.


Aga kes teie lemmikartist on? Issand, neid on ju nii palju. Mulle meeldivad sellised vanad bändid, mis minu nooruses olid. Biitlid, Rolling Stones, John Lennon ja niisugused. Tänapäeval on kõik kuidagi nii ühte auku, ei eristu millegi poolest. Mulle meeldib Gershwin ja sellised muusikalipalad, mis räägivad ühe tervikliku loo. Ma ei viitsi kuulata selliseid nagu “sa mulle, ma sulle, sa mulle”, kogu aeg selline lõputu refräänikordus, psh! (naerame) Ei ole tore.


Kas olete käinud viimasel ajal käinud vaatamas lavastust, mida teistele soovitate? Ma soovitan Draamateatri “Lehman Brothers”, kuhu piletit ei saa. See oli väga hea! See oligi mu viimase aja eesti teatri pildis ikka väga, väga suur elamus. Kõik kokku - lugu, lavastus, näitlejad, lava, muusika - seal kannab elav džässmuusika seda lugu edasi.


Kas teil on põhimõte, mille järgi elate? Ei tohi liiga palju mõelda: intuitsioon aitab, südame järgi elamine. Ei tohi teha asju raha pärast, sest kui teed midagi raha pärast, siis ei tule asjast midagi välja ja lõpuks ei saa veel raha ka. Aga kui sa teed asju, mis sulle meeldivad, mida sa tehes naudid, võib juhtuda, et saad selle eest veel raha ka. Ei tohi nagu vale rea peale või endast mööda minna, ma ei oska isegi näidet tuua praegu.. Oskan küll! (naerab) No eks mind on meelitatud poliitikasse aastate jooksul korduvalt, aga ma tean juba ette, et see ei ole minu rida, sest seal ei saa ausaks jääda. Sa pead hääletama nagu erakond ütleb. Mida te praegusest valitsusest arvate? Nõme. (konkreetselt) Aga tuleb olla sina ise. Ei tohi valetada, ei tohi võtta endale mingit rolli elus. Erinevates seltskondades me käitume paratamatult erinevalt ja me võtame endale mingi rolli. Ma isegi ei tea, miks. Ma arvan, et tuleb suhelda nii kuninga kui kojamehega võrdselt.


Mida andis Tallinna 32. Keskkool teile kaasa? Meile kõigile tundus, et see kool oli tolle hetke parimatest pedagoogidest kokku pandud. Andis mulle klassikaaslased, kellega me suhtleme tänini. Andis mulle klassijuhataja Heljo Viirese, kes oli suurepärane eesti keele ja kirjanduse õpetaja, oskas tekitada huvi ja tänu kellele ma üldse oskan midagi kirjutada. Matemaatikaõpetaja Ruubeli, me kutsusime teda Rubla - matemaatika oli mul viis kogu aeg, mulle meeldis matemaatika. Keemia õpetaja - keemia oli mul ka viis. Väga laiapõhjalised teadmised andis. Meilt nõuti ja meil oli popp teada ja õppida, mitte kuidagi ära viilida. Nii, et olite tubli ja vastutustundlik? No ainuke lollus oli see, et käisime naabermajas suitsetamas ja hiljem, kui ma olin teatrikoolis, selgus, et seal majas, kus me suitsetamas käisime, elas minu tulevane õppejõud Karl Ader, kes õpetas meile lavakõnet. Lavakas olles käisime tema juures tundides ning tema abikaasa Mummi pakkus meile pirukaid, kooke ja kohvi.


Mida te teete peale intervjuud? Praegu ma lähen kiiresti toidupoest läbi, siis lähen koju ja siis veel oma sõbrannale külla, kes on elanud 25 aastat Ameerikas ja tähistab seda Thanksgiving-päeva, mis oli eile, ja pakub täna kalkunit sellel puhul.


Millised soovid on teil praegustele 32. Keskkooli õpilastele ja õpetajatele? Ma tervitan kõiki saabuva juubeli puhul. Muidugi tänases olukorras ma soovin kõigile tervist - et te oleksite hoitud, aga õpilastele seda, et oleksite motiveeritud kõigest sellest, mille olete endale valinud. Motivatsioon tuleb ju enda seest ja te olete ju millegi pärast selle suuna valinud. Võtke sellest maksimum, ärge jõudke gümnaasiumi viimases tunnis selleni, et oi, miks me ikka algusest peale ei tegelenud sellega süvitsi? Ja õpetajatele: lihtsalt, noh, suurepärast autoriteeti!






89 views0 comments

Recent Posts

See All