Võtsime Meelis Raiendiga yhe teisipäevase pärastlõunapooliku ja vestlesime veidi inimestest, läbielamistest ja eneseleidmisest. Kogupikkuses intervjuuvideo leiab kooli Youtube´i kanalilt.
Kuidas läheb?
Hetkel läheb rahulikult. Ja see ju loebki, et kuidas hetkel läheb.
Mul on mõned muudatused elurytmis. Rohkem aega iseendale. Palju energiat on läinud igasugustele projektidele ja vahepeal peab laadima ennast.
Kuidas sa leiad aega endale?
See algab otsusest. Et kui ma tahan yksi olla, ma ytlen ´ei´ teistele. Kui ma ytlen ´ei´ väljapoole, siis ma ytlen ´ja´ iseendale ja toon läbi selle ka kvaliteeti enda ellu. Mind toidavad teatud tegevused, näiteks jalutamine, jooksmine, mediteerimine, lähedaste inimestega koos aja veetmine ja lugemine.
Kas sa saad energiat pigem yksinda olemisest või teistega koos olemisest?
Mõlemast. Alustada tuleb iseendast – kui sa oled ise laetud, siis sa saad ka teistele kvaliteetset aega pakkuda. Aga ma aina rohkem naudin ka yksinda olemist.
Kas sa soovitaksid meelerahu leidmiseks yksinda olemist?
Ei, mõnikord on vajalik lubada teatud vestlustel juhtuda, sest need võivad õpetada meid ja anda kätte suuna, mida yksinda olles ei panegi tähele.
On justkui kolme tyypi inimesi: on need, kes tõstavad energiat; need, kes ei puutu meie ellu ehk ´neutraalid´ ning need, keda võib nimetada energiavampiirideks. Energiavampiirid on negatiivselt meelestatud ja nendest on hea eemale hoida.
Siis peaks neid positiivseid inimesi otsima?
Jah. Vali, kellega sa suhtled ja keda sa oma ellu lubad.
Kuidas sa negatiivsetele inimestele ´ei´ ytled?
Negatiivne silt ei pea alati inimesega kaasas käima. Ei ole häid ja halbu inimesi, nende mõtlemisviis teeb neid selliseks. Igal inimesel on valik, kuidas ta elu näeb, kas läbi positiivse või negatiivse filtri või yldse filtridevabalt, mis on omamoodi huvitav seisund.
´Ei´ ytlemine algab sellest, et ma ise tean, kuhu ma oma tähelepanu annan. Ma ei taha oma tähelepanu negatiivsele inimesele anda ja nii lihtne see ´ei´ ongi, kuigi selle ytlemine on samas yks suurimaid väljakutseid, sest me tahame kogu aeg kõigi jaoks olemas olla. Tuleb teha teadlikuid valikuid, kuigi ma tunnistan, et ´ei´ ytlemine on ka minu jaoks pidev väljakutse.
Mida sa teed, kui energia ja ind otsa saab?
Hoolitsen ennekõike lihtsate asjade eest: uni, toit ja liikumine. Muidu on vaimsetesse sfääridesse keeruline minna, kui me oleme magamata, ei söö ja ei liigu yldse.
Ma käisin ka su mediteerimise valikkursusel, mis mulle väga meeldis. Ma pean kahetsusega tunnistama, et ma pole pärast seda kursust aktiivselt mediteerinud, sest mediteerimise suurem eesmärk on mulle häguseks jäänud. Nii et, miks sina mediteerid?
Minu lapsepõlv oli valdavalt väga väljakutseterohke ja see piirkond, kus ma elasin ja koolis käisin, oli pidevalt väljakutseid täis. Yhel hetkel ma ei mõistnud, et kes ma yldse olen ja miks ma yldse koolis käisin. Kooli lõpuks olin ma nagu täidetud jõulupart. Ma ei teadnud, mis edasi saab ja see kulmineerus lõpuks depressiooniga. Ma tundsin, et midagi peab muutuma.
Yhel hetkel õnnestus mul kõiki oma negatiivseid mõtteid kõrvalt näha. Ma panin tähele, et need mõtted ei ole mina. Kui mina mõtlen mõtteid, siis peab olema ka keegi, kes ei ole mõtted. Ma hakkasin enda vastu huvi tundma ja see symbioos tekitas minus sisemise kasvu. Minu jaoks oli depressioon võimalus kogeda ja näha elu hoopis teisel kujul. Ma olin terve lapsepõlve elanud kui õie sees peidus ja depressioon aitas mul avaneda ja näha tegelikkust.
Kuidas sellisest negatiivsest perioodist välja saab või kas peabki ootama seda õiget hetke, et vastus tuleks sinuni?
Ma mäletan yhte olulist kysimust, milleks oli „kes ma olen?“. See kerkis mul juba gymnaasiumis, aga ma ei olnud valmis minema selle kysimusega sygavamale, sest see hirmutas mind. Ma olin nii samastunud Meelis Raiendi identiteediga, kes pidi minema ylikooli, leidma töö, saama naise ja lapsed. Mu ymber olid inimesed, kes tegid kõik selleks, et ma valiksin vale tee ja siis tulidki alkohol, sõltuvused ja peod. Aga ma tundsin, et see pole päris mina.
Paraku oli mul palju mustreid, traumasid ja komplekse, mida kanda, enne kui ma jõudsin sygavamale iseenda sisse. „Kes ma olen?“ on väga oluline kysimus, aga selle jaoks peab olema valmis, sest see võib juhtme veel rohkem sassi ajada.
Kas see kõik, mida sa oled läbi elanud, oli vajalik selleks, kes sa oled praegu?
Jah. See on lugu, millest ma olen õppinud. Ja sellel lool ei ole tänasega mitte midagi pistmist. Nagu arvutis on folderid, siis ma vaatan tagasi, kui ma tahan, aga need mineviku kogemused ei juhi enam mind.
Budistide tarkus on, et unusta kõik õpetatu. Võta kõik uuel kujul vastu. Me ei ole see lugu. Lugu on ainult kogemus.
Kas see eneseleidmine on lõputu teekond?
Lõputu teekond on see igal juhul. Kui me räägime eneseleidmisest, siis kas see tähendab, et me oleme mingi aeg kadunud? Me oleme tegelikult alati siin olemas, aga oma peas ma kaome kusagile ära. Me oleme hetkest eemal ja me kanname kaasas pilti iseendast, mis on kujunenud lapsest saati.
Kas võib elada kogu elu udus ja olla oma eluga rahul?
Jaa, võib. Meie ymber on kindlasti inimesi, kes lihtsalt kulgevad läbi elu, mõistmata meie olemuse tuuma. Ja nad voolavadki läbi elu ilma kannatuste ja traumadeta.
Kas need traumad on siis eeldus eneseteadlikule elule?
Läbi traumade ja kannatuste me areneme ja õpime. Me saame valida, kas me tahame kogu elu kannatada või õppida ja muutuda, et me ei kordaks neid kannatusi.
Meie käitumine on mustriline ja neid mustreid on võimalik murda. See algab mõistmisest, et vanemad on andnud meile kogemuse, kuid me ei ole vanemate omad. Me oleme eraldiseisvad kogejad. Väiksena me lihtsalt ei taju seda ja me ahmime kõike sisse. Yhel hetkel on sellest aga raske välja astuda, kui neid traumasid on palju.
Ma ei mõistnud, miks ma kannatasin nii palju. Aga see hääl, et ma tahan teistsugust elu elada, seda ma kuulasin ja panin tähele. Mul oli tugev trots muutuda ja mitte olla oma isa moodi, sest ta oli ennasthävitav. Ma tundsin, et ma tahan kvaliteeti oma ellu tuua ja õnnelik olla ning see tahe viibki edasi.
On näha, mida kõike sa oled ära teinud. Sisemiselt kindlasti veel rohkem, kui välimiselt paista on. Näiteks saame rääkida Spordivaimust ja kõikidest nendest lugematutest syndmustest, mida te olete korraldanud.
Jah, neid on päris palju. Kvantiteet on yks asi, kvaliteet teine. Kvaliteet on olulisem ja ma tunnen, et praegusel ajal tuleb sellele veel rohkem tähelepanu pöörata, arvestades, et inimesed on yksteisest lahku löödud. Meil on olnud vähe aega koos olla ja luua, kuid samas on igal myndil kaks poolt: see on olnud võimalus võtta aeg endale. Tuleb näha võimalusi, mitte takistusi.
Kust sul see spontaansus ja pealehakkamine tuleb ja kas see on õpitav?
Kui sa teed seda, mida su syda tahab, siis on lihtne, sest siis su entusiasm on pysiv. Loomulikult on siin omad ohud. Ma tunnistan, et ma olen mingil määral ohverdanud oma isiklikku elu. Aga see on minu vaba valik ja nii peabki praegu olema, ma ei kahetse.
Mulle meeldib väga laste ja noortega töötada. Noortes on palju potentsiaali ja seda tuleks toetada ja aidata igayhel oma tee leida, mitte öelda, kuidas asjad käivad. Meditatsiooni valikkursusel ma alati rõhutan, et kõik mida ma räägin, on teooria ja ainult enda kogemus loeb. Kuula, ole heas mõttes skeptiline ja saa ise teada, sest kogemus loeb.
Kuidas saaks rohkem oma võimalusi tähele panna?
Ole tähelepanelik. Sinna, kuhu me oma tähelepanu anname, sinna me ka oma elu loome. Sa pead olema justkui hallis alas, kus sa oled teadlik iseendast, aga kus sa oled ka teadlik teistest inimest. Meie vastutame selle eest, kellele või millele me oma tähelepanu anname.